UURING ⟩ Eestlased tunnistavad, et peavad partneri löömist vahel paratamatuks

Foto: Shutterstock

Perevägivald on Eestis jätkuvalt suur probleem – 2021. aastal registreeriti 3760 perevägivallakuritegu. Eelmise aasta lõpus Eesti inimeste hulgas läbi viidud uuringust selgus, et 90 protsenti inimestest mõistab hukka olukorra, milles mees teeb naisele haiget. Samas kümnendik arvas, et kahjuks on vahel paratamatu, kui naine teeb mehele haiget. Üllatavaid tõdemusi tuli uuringust välja teisigi.

Sügisel toimunud ja agentuuri Havas korraldatud sotsiaalkampaania «Sõnavägi» järeluuringust selgus, et 40 protsenti kampaaniat märganud inimestest usuvad, et alustada tuleb vägivallast rääkimisega. 23 protsendi jaoks on perevägivalda Eestis jätkuvalt liiga palju.

Enamus mõistaks perevägivalla tugevalt hukka ning sooviks rikkujaid karmilt karistada ja suhetest eemaldada – 90 protsenti nõustuvad, et on keelatud/täiesti lubamatu, et mees teeb naisele haiget.

Kui asi on vastupidi, ehk naine teeb haiget mehele, on sama protsent natuke väiksem – 84. Seejuures ütles kümnendik, et see on küll lubamatu, ent kahjuks vahel paratamatu ja protsent arvas, et tegemist on millegagi, mis on osa suhtlusest ja elust.

Vägivallatseja teab, et ei käitu õigesti

Seejuures inimestest, kes ise tunnistasid end olevat kunagi vägivaldsed olnud, ütles kokku 84 protsenti, et mees ei tohi naisele haiget teha (keelatud/täiesti lubamatu). Vastanutest, kes on kunagi perevägivalla all kannatanud, leidis aga kuus protsenti, et vahel on õigustatud, kui mees teeb naisele haiget. 16 protsenti vägivallatsejatest arvas, et vahel on ka paratamatu, kui naine teeb mehele haiget. Kuigi vägivalda tarvitanute seas on mõnevõrra rohkem neid, kes selle üht või teist vormi peavad mingites olukordades paratamatuks või isegi loomulikuks, siis ei saa siiski väita, et enamus vägivalla tarvitajaid vägivallatsemist õigeks peaks, nagu võiks arvata. Vastupidi, nende hinnangud sellele, mis on õige ja vale, on üsna sarnased ühiskonna keskmisele.

Väitega «Kui peksab, siis armastab» ei nõustunud väga suur hulk inimesi, 93 protsenti. Vägivallast välja murdmise keerulist toksilist nõiaringi ilmestab seejuures aga hästi tõsiasi, et 16 protsenti neist inimestest, kes on ise kunagi vägivalla all kannatanud, nõustusid just selle klišeeks muutunud väitega. Vägivallatsenud inimestest nõustus selle väitega kümnendik (11 protsenti).

«Me peame aru saama, miks mõned inimesed ei suuda nende suhtes toime pandud vägivallale ise vastu astuda või vägivaldsest suhtes lahkuda,» selgitab psühhoterapeut ja üks Sõnaväe kampaania vedajatest, Eda Mölder. «Füüsiline või vaimne vägivald on väga intensiivne, see seob inimesi. Seotust oma partneri või elukaaslasega eeldatakse ja oodatakse, kuid seotus, mis kätkeb endas vägivallaakti, kahjustab eelkõige ohvrit.»

Mölder lisab, et tagajärjed on vägivallal ka vägivallatsejale: «Põhjus, miks inimene vägivaldne on, võib olla seotud vägivallatseja enda minevikukogemustega, vaimse tervise või käitumismustritega.»

Keegi ei arva, et löömine oleks osa normaalsest elust ja suhtlusest

Järeluuringus küsiti osalejatelt ka, millised on nende hinnangud erinevate käitumiste lubatavuse piiride osas. 52 protsenti kõigist vastanuist nõustus, et löömine on keelatud ja sel puhul tuleks kohe pöörduda vastavate asutuste poole ning 39 protsenti ütles, et löömine on täiesti lubamatu ning tuleb otsekohe lõpetada. Samas ütles viis protsenti vastanutest, et löömine on küll lubamatu, ent vahel kahjuks paratamatu ja üks protsent vastanutest ütles, et löömine on taunitav, kuid võib olla teatud juhtudel õigustatud. Kolm protsenti ei osanud löömise kohta seisukohta võtta ja peaaegu mitte keegi vastanutest (0,5 protsenti) ei arvanud, et löömine on osa elust, suhtlusest ja kasvatusest.

Alandamise ja sõimamise osas ütlesid kaks kolmandikku (66 protsenti) kõigist vastanutest, et see on täiesti lubamatu ja tuleb kohe lõpetada, 17 protsenti olid valmis alandamise ja sõimamise korral pöörduma politseisse. 11 protsenti arvab, et alandamine ja sõimamine on küll lubamatud, kuid vahel kahjuks paratamatud ning siingi arvas protsent vastanutest, see on küll taunitav, ent vahel võib olla õigustatud. Protsent uskus ka, et tegemist on asjaga, mis on osa elust, suhtlusest ja kasvatusest.

Kinni hoidmise ja lukustamise korral pöörduks politseisse või mõnda teise ametiasutusse 49 protsenti inimestest, kuna selline käitumine on keelatud. 37 protsenti kõigist vastanutest leiab, et see on täiesti lubamatu ja tuleks otsekohe lõpetada. Ligi kümnendik (kaheksa protsenti) ütles aga, et kuigi kellegi teise kinni hoidmine või kuhugi lukustamine on lubamatu, tuleb seda ikka vahel ette ja see on paratamatu. Taunitavaks, ent teatud juhtudel isegi õigustatuks pidas sellist käitumist kolm protsenti vastanutest, üks protsent leidis selle olevat osa elust.

On inimesi, kes peavad nõusolekuta seksi vahel õigustatuks

Rääkides vägistamisest ehk seksist, mille puhul pole teine pool nõusolekut, teadsid üle poole ehk 57 protsenti kõigist vastanutest selle olevat keelatud ja leidis, et sellisel juhul tuleb kohe pöörduda vastavate ametiasutuste poole. Kolmandik (34 protsenti) leidis, et selline käitumine on lubamatu ja tuleb otsekohe lõpetada. Kuid oli ka vastajaid, kes leidsid, et nõusolekuta seks on küll lubamatu, ent siiski vahel kahjuks paratamatu (kolm protsenti); taunitav, ent teatud juhtudel õigustatud (üks protsent) ja isegi osa elust ja suhtlusest (üks protsent). Seejuures oli huvitaval kombel inimeste hulgas, kes ütlesid enda kohta, et nad on pannud toime kunagi perevägivallateo, neli protsenti neid, kes pidas nõusolekuta seksi küll lubamatuks, aga paratamatuks. Perevägivalda pealt näinud inimesed olid aga selles küsimuses üsna resoluutsed – 92 protsenti pidasid nõusolekuta seksi keelatuks või täiesti lubamatuks.

Seega võib selle uuringu põhjal arvata, et paljud vägivallatsejatest tahaks ehk isegi käituda õigesti, aga paraku seda alati ei tee. Näiteks arvab 76 protsenti vägivalda tarvitanud inimestest, et iga inimene võib muutuda vägivaldseks, kui teda piisavalt ärritada, lihtsalt mõni ärritub kergemini ja mõnel satub olema rohkem ärritavaid tegureid. See protsent on sarnane nende inimeste arvamusega, kes on ise vägivalda kogenud (73 protsenti) või pealt näinud (74 protsenti). Huvitaval kombel ei nõustunud selle väitega enim naised vanuses 35-54.

«Inimesed suudavad ja oskavad juhtida oma käitumist,» rõhutab Eda Mölder. «Vägivallatseja suudab juhtida oma käitumist. Kui keegi ütleb, et ei suuda paremini käituda, siis on tegemist pigem soovimatuse või oskuste puudusega.»

Mölder kinnitab, et oskusi saab õppida ja arendada. «Sealhulgas suhtlemisoskuse õpetamine ja isiksuslik areng võimaldab vägivallatsejal toime tulla isiklike emotsioonide ja peresiseste suhtlusolukordadega rahumeelsel moel. Vägivallatseja peab ise võtma oma käitumise eest vastutuse.»

Peaaegu kõik vastanud (92 protsenti) olid nõus, et lisaks füüsilisele perevägivallale on oluline pöörata tähelepanu ka vaimsele vägivallale. Pea pooled vastanutest (59 protsenti), et Eestis on vägivallavastaseid programme. Ehk on nendeni jõudmine seotud barjääridega, mille peame veel ühiskonnas ületama.

Uuringu korraldas Havas ning uuringus osales 1015 Eesti inimest vanuses 15-84. Valimi suurusest tuleneva statistilise vea vahemik jääb +/- 3,1 protsendi piiresse.

Kampaaniat «Sõnavägi» korraldasid MTÜ Eluliin, ENUT. Kampaaniat viis läbi agentuur Havas. Perevägivallavastast kampaaniat toetati Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) ja Norra perioodi 2014– 2021 finantsmehhanismide programmist «Kohalik areng ja vaesuse vähendamine».