Kerli Dello vestlus muserdatud idanaabriga: mida ma tegema pean? Passi ära põletama?

Ukraina lipp Foto: Mihkel Maripuu/Postimees Grupp/Scanpix

Kaitseväe ametnik Kerli Dello jagas ühismeedias liigutavat kohtumist venelasest autojuhiga. Ta tõttas hädasolijale appi ning nende vestlus päevakajalistel teemadel oli kibedalt valus. 

Kerli sõitis eile, pühapäeva hommikul, Jõhvist Tallinna poole, kui märkas teepervel ohutuledaga autot ja selle juurest lahkuvat kanistriga meest.

«Mul lõid endal kohe ohutuled peas põlema, et inimesel on kütus otsa saanud ja ta kõnnib tanklasse. Aga see tankla oli umbes 10 kilomeetri kaugusel, ma ka ise äsja tankisin seal.» 

Naine keeras otsa ringi ja sõitsin meheni. Ta ei rääkinud eesti keelt. Dello pakkus talle abi, et tanklas ära käia, kuidas ta jalutab talvel maanteel kümneid kilomeetreid.

«Küsisin temalt, kas ta on kohalik? Ta ütles, et ei ole, ta on Venemaalt (hiljem panin tähele ka Vene numbrimärki autol). Ma ei saanud jätta küsimata, mida ta oma riigi presidendist arvab? Mees ohkas väga raskelt ja võitles pisaratega. Tal oli piinlik, mõistmatus, küsimused «Miks?» «Milleks?».»

«Arutlesime sel teemal ning ta mitu korda ohkas raskelt ja vaikides. Lõpuks ütles: «Öelge, mis ma tegema pean? Passi ära põletama? Ma ei taha olla venelane!»»

«Mu hing läks katki,» tunnistas Kerli. «Jah, on palju inimesi, kes on aastakümneid elanud inforuumis, mis ülistab Venemaa presidendi mõtteid, soove, käitumist. Inimesed usuvad seda. Ja see on loogiline. Inimene lihtsalt töötab nii. Aga täna kannatab Ukraina rahva kõrval ka lihtne venemaalane. Väga kannatab.»

«See mees andis mulle tänuks pätsi leiba ja paki võid. Muud tal ei olnud, aga tahtis tänada.»

«Slava Ukraini!»

Kerli lisas lõpetuseks, et ta käis ka oma memme juures,  kes oli otsinud kapist voodipesu, mida Ukrainasse saata