Mitmetes paikades üle kogu maailma rakendati kurjategijate hukkamiseks võigast meetodit - surnuks litsumist. Üks enim tuntud on 1692. aastal Salemi linnas toimunud nõiajaht, kus pealtvaatajate silme all piinati surnuks kohalik põllumees.

Üks varasemaid hukkamismeetodi näiteid leidis aset üle 4000 aasta tagasi Kagu-Aasias, kus hästi treenitud elevant purustas sõnakuulmatuid vange. Vangil vedas, kui elevant lömastas ta hetkega nagu putuka, kuid halvimal juhul oli hukkamine aeglane ja äärmiselt piinarikas.

Sellisel viisil hukkamist rakendati ühel või teisel viisil paljudes riikides, nagu Pärsias (tänapäeva Iraak), Kartaagos (tänapäeva Tuneesia) ja Vana-Roomas. Kagu-Aasias – eriti Indias – kasutati purustamiseks elevante, sest nad olid võrreldes karude või lõvidega tunduvalt intelligentsemad ja kergemini treenitavad. Viimati kasutati seda hukkamismeetodit 1914. aastal.