ME SAAME HAKKAMA ⟩ Kuidas mul läheb?

Arusaamatusi ja tagasilööke ikka juhtub - kui töötaja peab end suurepäraseks, aga ülemus poriseb, siis ei tule kohe uut ametit otsida, vaid mõelda, kuidas nii on juhtunud. Foto: Shutterstock

Üha rohkem ­pannakse inimestele südamele, et tunne kaasteelise – olgu ta pereliige, sõber või kolleeg – vastu huvi. Küsi, kuidas tal läheb, ja mitte viisaka fraasina, vaid südamest. Kas me aga endalt oskame ja julgeme seda küsida? Kas me saame enda puhul üldse aru, kas läheb hästi või on meie vaimne tervis logisemas, midagi tuleks ette võtta?

Pealtnäha lihtne küsimus võib osutuda parajaks pähkliks. Kui te pole ametilt psühhiaater või psühholoog, siis võib olla raske otsustada, kas olen kaks nädalat olnud natuke või juba mõõdukalt nukrameelne. Kui mõtlen edasi, et aga rõõmsaid hetki on ju ka olnud, siis kas peaksin rõõmsatest kurvad kuidagi maha lahutama? Et siis saan aru? Vahel tundub paha tuju ka loogiline: tööl on jube kiire, kolleegid on kõik tegemata jätnud, laps on ­otsustanud juba mitu-setu päeva demonstreerida iseseisvuspüüdluste erinevaid mässulisi vorme ning külmkapp pidi ka just täna katki minema. Skaalat või õpetust, mille peale ja kui kaua on normaalne närvis olla, pole ka kuskilt leida – sest inimesed on erinevad.

Alusta suurest pildist