ME SAAME HAKKAMA ⟩ Kuidas mul läheb?

Arusaamatusi ja tagasilööke ikka juhtub - kui töötaja peab end suurepäraseks, aga ülemus poriseb, siis ei tule kohe uut ametit otsida, vaid mõelda, kuidas nii on juhtunud. Foto: Shutterstock

Üha rohkem ­pannakse inimestele südamele, et tunne kaasteelise – olgu ta pereliige, sõber või kolleeg – vastu huvi. Küsi, kuidas tal läheb, ja mitte viisaka fraasina, vaid südamest. Kas me aga endalt oskame ja julgeme seda küsida? Kas me saame enda puhul üldse aru, kas läheb hästi või on meie vaimne tervis logisemas, midagi tuleks ette võtta?

Pealtnäha lihtne küsimus võib osutuda parajaks pähkliks. Kui te pole ametilt psühhiaater või psühholoog, siis võib olla raske otsustada, kas olen kaks nädalat olnud natuke või juba mõõdukalt nukrameelne. Kui mõtlen edasi, et aga rõõmsaid hetki on ju ka olnud, siis kas peaksin rõõmsatest kurvad kuidagi maha lahutama? Et siis saan aru? Vahel tundub paha tuju ka loogiline: tööl on jube kiire, kolleegid on kõik tegemata jätnud, laps on ­otsustanud juba mitu-setu päeva demonstreerida iseseisvuspüüdluste erinevaid mässulisi vorme ning külmkapp pidi ka just täna katki minema. Skaalat või õpetust, mille peale ja kui kaua on normaalne närvis olla, pole ka kuskilt leida – sest inimesed on erinevad.

Alusta suurest pildist

Selles segaduses oleks aga ­mõistlik proovida sotti saada, sest ­muidu võib juhtuda, et harjume oma vähese jaksu ja kehva tujuga liiga ära. Ühest päevast saab viis, viiest viiskümmend, lõpuks mitte päeva, vaid juba aastat. Ning inimesed meie ümber viskavad käega: ei ole temal mingit depressiooni, ta on kogu aeg selline tujutu olnud. Aga üks elu edeneb ometi rõõmutumalt ja väiksema hooga, kui tegelikult võiks.

Oma vaimse heaolu hetkeseisu hinnata ei ole tehniliselt väga keeruline. Alustuseks leia endale natuke vaiksem koht ja vaba aega. Ära tee samal ajal midagi muud, ka mitte asju, mille kohta sulle muidu meeldib mõelda, et need on sul käpas ja tulevad peaaegu automaatselt ja kuidas sa ikka niisama endale mõtled.

Esmalt vaata suurt pilti. Kas ma saan igapäevaeluga hakkama? Kas elu on üldiselt joones? Seejärel mõtle oma erinevatele rollidele. Kuidas mul läheb lapsevanema ja lapse, kallima ja sõbra, töötaja, tippjuhi või naabri rollis? Mõned rollid on meile olulisemad, teised mitte nii väga – oluline oleks mõelda neile meie jaoks kõige tähtsamatele.

Ka tilluke eduelamus kulub marjaks

• Ära jää unistama, et kui lükkan elu veel kuu või aasta edasi, siis on kõik ­nagu enne koroonat ja kõiki plaane saab teoks teha vanal moel.
• Mõtle sellele, mis on sulle elus tähtis ja mida tahad saavutada. Siis korralda omaette või sind tõesti hästi mõistvate ja vahvate lähedaste inimestega koos ajurünnak, kuidas kõige selle poole ka praegustes oludes liikuda. Jah, me peame kohanema, ümber õppima ja mugavustsoonist välja astuma – aga otsus see teekond ette võtta sõltub ikkagi meist endist. Tahad teistega suhelda ja uute inimestega kohtuda? Hästi, mõtle välja variante, kuidas teha seda mõnusalt ka siis, kui pead koroonapositiivsena kodus istuma. Kui tahaksid haridusteed jätkata, siis tuleb vaadata üle oma oskused, et saaksid teadmisi omandada ka muul moel kui klassiruumis või auditooriumis.
• Aktsepteeri oma tundeid ja kogemusi sellena, mis need on. Kui oled vihane ja tujutu, siis luba seda endale. Ei, sa ei pea kõiki emotsioone valimatult välja elama, püüa nendega olla. Emotsioonid annavad meile infot, mis on valesti – ja nii saab ühel hetkel edasi mõelda, kas midagi annab muuta.
• Ära ole enda vastu karm. Me kipume endalt ka keerulistel aegadel ootama ideaalset hakkama saamist – ja põleme siis läbi ning upume süütundesse. Leia väikseid endaga rahul olemise võimalusi, eduelamusi. Meil kõigil on elus raskeid hetki, kus jaks hommikul hambad ära pesta on olümpiamedalit väärt.
• Hoolitse lihtsate asjade eest, nagu füüsiline tervis ja mõistlik igapäevarutiin. Kui muud asjad tunduvad kontrolli alt väljas, siis aitab teinekord see, kui otsustame täitsa ise, et hakkame midagi natuke teisiti tegema, omandame mingi uue oskuse või harjumuse.

Kui oleme iseend neile küsimustele vastates uurinud, siis võiks proovida vaatepunkti vahetada. ­Tuletame meelde, kuidas ­paistame teistele. Ega me pruugi ka kõige kallimatelt palju tagasisidet saada, aga midagi ikka. Teiste vaatepunkti võrdlemine omaga ei tähenda, et peame käitumist-olemist kohe teiseks muutma. See võiks olla pigem võimalus vaikseks uurimiseks.

Endal võib olla tunne, et olen kehv lapsevanem, aga eile lastelt saadud kanged kallistused teevad pildi mitmekesisemaks. Võib olla ka vastupidi: arvan end tööalal suurepäraseks, aga ülemus poriseb. Selle peale ei tule automaatselt uut ametit otsida, kuid mõelda, kuidas nii on juhtunud ja miks teine minust erinevalt arvab, võib ometi.

Oluline märgata erinevusi

Seejärel võiks keskenduda oma tunnetele-mõtetele-käitumisele. Kas viimasel ajal on midagi muutunud? Kui jah, siis mis ajaga võrreldes ja kas paremaks või halvemaks. Oluline on märgata erinevust. Kas asjad, mis varem rõõmu pakkusid, teevad seda senini – ja mis mul üldse meele päris rõõmsaks teeb? Meenutada tuleks, kas olen enda ja teiste meelest pigem rahulik või kipun mingites olukordades ägestuma, teisi süüdistama.

Energiatase kõlab nagu fraas umbluuteadusest või elektrituru analüüsist, aga ometi tasub vaadata endasse ja mõelda: kui energilisena end tunnen, millal on mul päeva jooksul jaksu rohkem ja millal vähem? Kas väldin inimesi? Näen asju positiivselt või paistab maailm mustavõitu? Ega ma kipu ennast kogu aeg süüdistama? Probleemide eest pagema? Kas mulle endale või kellelegi teisele tundub, et mu tujud ja mõtted muutuvad hetkega, nii et raske on aru saada, mis seda ometi võis põhjustada? Kas naeran palju või on pisarad kergelt tulema – ja ma ei saa absoluutselt aru, miks?

Tasub vaadata endasse ja mõelda: kui energilisena end tunnen, millal on jaksu rohkem? Kas väldin inimesi? Näen asju positiivselt või paistab maailm mustavõitu?

Oma kehalise seisundi ­peale võiks ka mõelda, sest vaimne ja füüsiline tervis on seotud. Seega: kuidas on lood une ja söömisega? Kas liigun piisavalt? Kui vabalt ja tegusalt end üldiselt tunnen? Või olen enamasti pinges, päris lõdvaks ei oska end peaaegu kunagi lasta ja sageli olen lihtsalt kuidagi väsinud? Meelde võiks tuletada kõik­sugused ebameeldivad aistingud: ­sagedased ja seletuseta pea-, kõhu- ja muud ­valud.

Ausa peeglisse vaatamise juurde käib ka pisike analüüs selle ­kohta, kuidas on lood mõnuainete tarvitamisega. Mis puhul me neid vajame? Kui on kehv tuju või siis, kui rõõm ajab üle ääre? Mida me ­muidu tehtud ei saa? Mõni vajab ­napsu või pläru, et voodis tegusid teha, ­teine rahulikuks vestluseks – ilma ei oskagi.

Omikronistressist vabaks

On vist raske leida kedagi, kel poleks koroonast kõrini. Uudised algavad või lõpevad ikka selle teemaga. Võimalus kreeka tähestik viroloogilistel põhjustel ­selgeks saada toob meelde erineva vängusastmega vandesõnu. Ka suurimad teadusesõbrad igatsevad, et ehk võiks selles vallas staariks tõusta ka muul põhjusel peale koroona.

Inimese psüühika tuleb üsna hästi toime lühiajalise intensiivse stressiga – kui sellest saab pärast taastuda, olukorda saab pärast enda jaoks lahti mõtestada. Koroona ajal on inimesed sattunud aga pidevasse kroonilise stressi seisundisse.

Kui me tunneme, et ebameeldiv olukord pole meie enda kontrolli all ja muutub pidevalt, ennustada ei saa vahel isegi homset päeva ning me tajume ohtu, siis on meie vaimne tervis ohus. See puudutab lahinguväljal olevaid sõdureid, töökiusu ja perevägivalda kogevaid inimesi – puudutab meid kõiki koroona ajal. Põhjus on lihtne: inimese aju üritab ümbritsevat keskkonda analüüsida, et siis langetada hakkama saamiseks vajalikke otsuseid.

Mida ennustamatum keskkond – eriti kui pidevalt võib juhtuda midagi meie jaoks negatiivset –, seda rohkem on meie aju kogu arusaamispüüdlusest ärevil ja seda vähem on ressurssi muuks. Kogu muu info töötlemine ja õppimine muutub pealispindsemaks. Mitte ilma­asjata ei rõhuta laste vaimse tervise vallas töötavad spetsialistid, et laste arenguks on ülitähtis stabiilne ja igas mõttes turvaline kasvukeskkond.

Mõtleme nüüd koroonale. Inimesed on pidanud elama olukorras, kus homsed plaanid – olgu tööle või kooli minek, sõbraga kohvijoomisest või soojamaa­reisist rääkimata – sõltuvad otsesõnu ühest ninna aetud pulgast. Isegi need, kes on rahuliku meelelaadiga, õnnistatud mõnusate lähisuhete ja majandusliku kindlustundega – päris hea pagasiga, et ka rasketel aegadel vaimselt hästi ­toime saada –, on pidanud mitme aasta jooksul paljude viiruslainetega kohanedes pingutama. Koroonat on võrreldud maratoniga, aga maratoni puhul on ­teada, millal finišijoon saabub ja et kui enam üldse ei jaksa, saab kõrvale ka astuda ja jooksu katkestada. Koroona seda ei võimalda.

Meenutame: alguses oli kõik segane ja väga ohtlik. Suvel 2020 teadlased küll hoiatasid, et viirus võib tagasi tulla, aga poliitikute eestvedamisel loodeti, et elu muutub tavaliseks tagasi. Seejärel järgmine laine, uus oht ja uus lootus, et vaktsiinide valge laev toob ehk igatsetud vana elu tagasi. Suve tulles südames sama lootus, mis aasta varem. Nüüd omikron, mis on justkui palju vähem ­ohtlik, aga millega võib ühiskonna toimimine tohutu leviku tõttu ikka häiritud olla. Elu pole tõenäoliselt ohus, aga kui sõbra külla kutsud, siis võib ta sulle hiljem etteheitvalt otsa vaadata, sest haiguslehel olemine läks talle maksma paraja summa raha.

Taustal on meil kõigil ­kuskil lootus, et ehk saab lõpuks pandeemia läbi, aga kõik teadlased selles ka kindlad ei ole. Lisame juurde hulga ajas muutuvaid sõnumeid maskide ja vaktsiinide tõhususe üle, pideva arutamise piirangute leevendamise ja karmistamise teemal, mure enda ja lähedaste elu ning hakkama saamise pärast. Ka ilma ­surmaohuta sõltub kõik ­sellest ninnaaetud pulgast.

Olukorra teeb keerulisemaks ka see, et inimeste arusaamad ja kogemused on nii erinevad – päris või virtuaalses seltskonnas, omaenda pereliikmetegi keskel on suur oht, et tekivad konfliktid. Vaktsiinikonfliktid pole ainus häda. See, kelle äri edeneb koroona ajal hästi või kelle lapsele ekraani vahendusel õppimine sobib, võib tunda vajadust rõõmu varjata, ja samamoodi võivad endasse sulguda need, kel on asjad halvasti. Erinevad negatiivsed emotsioonid võivad kuhjuda, valdavaks võivad saada omalaadne tuimus ja lootusetus, abitus.