ME SAAME HAKKAMA ⟩ Rühmatöös on kerge seanahka vedada

Kolm inimest on kollektiiv, kus kõik ei pruugi võrdselt panustada. Foto: Shutterstock

Üks on loll ja teine on laisk ja mina pean üksinda rabama! See frustreerunud Metsamoori fraas «Nukitsamehe» filmist on vähemalt üks kord peast läbi käinud vist enamikul, kes on pidanud töö või õpingutega seoses grupitööd tegema. Kibedus ja põlgus grupikaaslaste vastu ning tunne, et tegemist on meelega laiskade mugava äraelamise jaoks loodud formaadiga, pole samuti harvad.

Pisut üle saja aasta tagasi pani Prantsuse põllumajandusinsener Max Ringelmann tähele, et kui vankrit panna vedama kaks hobust, pole tulemuseks sugugi kahe­kordne kiirus, võrreldes sellega, kui ­vankri ees on üks loom. Ta uuris sama nähtust ka inimeste puhul: lasi neil nimelt üksi ja mitmekesi köit sikutada. Kui üksinda sikutamise tõmbetugevuseks võtta 100 protsenti, siis kui köit pandi tõmbama kolm inimest, pingutas igaüks 85 protsenti. Kui aga meeskond oli kaheksaliikmeline, panustas igaüks 49 protsenti.

Kirjeldatud nähtust, kus igaüks pingutab grupis tegutsedes vähem, kui ta teeks seda üksipäini, on psühholoogiateaduses hakatud nimetama sotsiaalseks looderdamiseks. Katseid on aja jooksul tehtud erinevaid. On näiteks leitud, et rahvamassi seas plaksutades on igaühe plaks nõrgem kui üksi käsi kokku lüües ning et üksi karjudes tehakse oluliselt kõvemat häält kui suure rahvamassi seas kisades.