Justin Petrone: kaks inimest mõrvanud OJ Simpson oli meile suurem uudis kui Estonia põhjaminek
19. jaanuar 2022, 09:07
/nginx/o/2022/01/18/14315263t1hd196.jpg)
See juhtus veidi pärast südaööd. Kuulda oli kõva prõmm ja laeva hakkas valguma vesi. Ilm oli halb, aga mitte ebatavaliselt halb, ja lained olid kõrged, aga mitte ebatavaliselt kõrged.
Katkend Justin Petrone raamatust «Jõulumees»:
Kõik teised laevad sel marsruudil jäid merepinnale ning jõudsid turvaliselt oma sihtkohta. Aga see laev ei jõudnud. Ta uppus, ebatavaliselt kiiresti. Laeval seilas täislast reisijaid ja kaupa. Laeva last olevat olnud ebaühtlaselt jaotatud, see pani laeva kreeni, nii räägiti. Aga see polnud muidugi piisav põhjus, et hiiglaslik meresõiduk nii kiirelt põhja vajuks.
Enamik laeval olnud inimesi läksid samuti põhja. Isad, emad, õed, vennad, lapsed. Eesti rokiikoon Urmas Alender oli nende seas, keda päästa ei õnnestunud. Meri hoolib vähe sellest, kes sa olid ja kust sa tulid, ta võtab armutult vastu kõik. Umbes 850 inimest hukkus Läänemerel sel ööl. Umbes 140 pääses õnnetusest eluga.
Pean siinkohal ütlema «umbes», sest kohe pärast õnnetust algas segadus inimestega, kes olid pääsenute nimekirjades ja haiglates, aga läksid sealt hiljem kaduma. Nii et ma tõesti ei tea, kui palju inimesi hukkus ja kui palju pääses eluga parvlaev Estonia katastroofis.
See oli üks 20. sajandi suurimaid mereõnnetusi. Lusitania läks põhja aastal 1915, enam kui 1000 inimest hukkus. Põhjuseks oli sakslaste allveelaev. Titanic läks põhja aastal 1912, umbes 1500 inimest hukkus, põhjuseks oli jäämägi. Aga Estonia põhjamineku põhjus on siiani segane.
Ametlik raport ütleb, et laeva visiir tuli tormise mere tõttu lahti. Kuulujutud räägivad endistest nõukogude tuumarelvadest, mida veeti Eesti kaudu Rootsi. Nõukogude väed oli vaid mõni nädal enne seda Eestist lahkunud, nii et see teooria tundub mulle täiesti usutav. Teised kuulujutud räägivad aga mitmekümnest Rootsi politseinikust, kes olid just selle laevaga saadetud puhkuse- ja koolitusreisile ning kes olid liiga lähedal sellele, et avalikustada Rootsi kunagise peaministri Olaf Palme atentaadi tegelikke taustu.
Ma ei tea, mis toimus Läänemerel 1994. aasta 28. septembri öösel. Ma isegi ei mäleta, et oleksin teadvustanud Estonia katastroofi toimumise ajal, kui see juhtus. Kui ma seda ka tegin, siis väga ähmaselt. Ka järgnevail aastail olin ma palju rohkem kursis Lusitania ja Titanicu õnnetuste tagamaadega.
Iseenesest imelik, miks ma ei mäleta Estonia õnnetuse toimumisest teada saamist. Miks pole mu mälus mitte mingit traagikat selle ümber? Olin sel sügisel 15 ja mängisin kooli rokkansambis. Mäletan USA tungimist Haitile selsamal kuul, mäletan Woodstockis toimunud rokk-kontserti kuu enne seda. Mäletan eredalt, et see oli O. J. Simpsoni fiaskoga seotud suvi USAs. Kaks inimest tapnud sportlane oli meie telekanalitele ja ka minu mälule tunduvalt olulisem kui laevaõnnetus Läänemerel.
Meie, ameeriklaste jaoks oli postsovetlik maailm nagunii seotud häda ja viletsuse eri vormidega. Ilmselt vaatavad rahulikus ja turvalises Põhja-Euroopas elavad inimesed – kelleks on ka eestlased muutunud – Ameerikat praegu samamoodi. Lootus kuulda midagi normaalset on väike.
Nii et meie jaoks ei olnud mitte midagi erilist sellest, et kusagil endises Nõukogude liiduvabariigis ei osatud laeva korrralikult lastida ja kursil hoida ning see läks tormiga põhja.
Uudis läks samasse kategooriasse teadmistega, kuidas Boriss Jeltsin saatis parlamendi vastu tankid ja kuidas Balkani poolsaare erinevad rahvused – serblased, horvaadid ja kes seal kõik veel olid – pidevalt omavahel sõdisid. Rumeenias tähistasid nad ühel aastal jõule Ceaușescu ja ta naise hukkamisega, kuuldavasti olevat toimunud loterii, kes saab diktaatori tappa.