Hoiatus!

1909. aasta 27. juuli hommikul kell viis läks kaupmees Laas Kallase naise ema üle tee külla oma tütre perele. Kuid juba eeskojas avanes talle kohutav vaatepilt: maja peremees oli tükkideks raiutud ning lebas vereloigus – pea lõhki, käed otsast raiutud, kõht lõhki ja sisikond välja vajunud, selg kirvega katki hakitud. Surnukeha oli pea tundmatuseni moonutatud.

Ämm andis asjast külarahvale teada ja peagi olid inimesed sündmuspaigal koletut vaatepilti piidlemas. Üheskoos siseneti majja ja voodilt leiti lõhkise peaga perenaine, temagi õlad olid läbi raiutud. Kirvega oli sarnaselt metsikult rünnatud paari kümne- ja pooleteiseaastaseid tütreid. Mõlemad leidmise hetkel veel elasid, kuid heitsid peagi hinge.

Eluga oli pääsenud vaid nelja-aastane poeg, kellele mõrtsukas oli kirvesilmaga selga löönud ja kes pärast seda voodi alla peitu lipsas ning seal vagusi püsis.

Kui kõik oli vaikseks jäänud, tuli ta voodi alt välja ja läks surnud emale kaissu. Šokis poiss rääkis, et «marte oli mitu, nad käisid tubades ringi ja näitasid küünlaga tuld, üks suurem mart tappis». Laps kasutas sõna mart sellepärast, et näo katmine maskiga seostus talle mardisantidega. Sel ajal joosti Saaremaal marti väga palju ja sugugi mitte ainult mardipäeval, vaid novembrist kuni jõuludeni täiesti suvaliselt. Poiss oli siis mardisante ilmselt varem korduvalt näinud ja pelgas neid.

Veel leiti, et elumaja juures asunud kaupluse ruumid olid segamini pööratud ja sularaha (2000 rubla) ära röövitud. Kui politsei kohale jõudis, alustati valju juurdlust ning ajujahti mõrtsukatele. Paari kilomeetri kauguselt metsast leiti verejälgi ja peagi ka verepritsmetega vangiriided, ning järeldati kohe, et üks mõrtsukatest pidi olema kaks päeva varem Kuressaare vanglast põgenenud 22-aastane Aleksander Kulberg, keda oli pealegi eelmisel õhtul sealkandis nähtud. Lisaks leiti mõrvarelvad – kirves, peitel ja puur.

Kuna leitud pükstel oli ühe põlve sees veriste servadega auk, siis eeldati, et ka Kulberg ise on viga saanud. See osutus tõeks. Metsade läbikammimisel saadigi Aleksander Kulberg Mustjala viinapoe ligidalt põõsastest varsti kätte, tal oli uus ülikond seljas ja 500 rubla raha kaasas. Tagaajajaid nähes puges mees põõsa alla peitu ja hüüdis Jumalat appi. Põlves oli tal kirvehaav, mille ta oli endale ise kaupmehe perekonda hakkides kogemata löönud.

Juurdlusel selgus, et ta oli kogu kuriteo siiski üksi toime pannud, lihtsalt väikesele hirmunud poisile oli tundunud, et võõraid käis toas mitu. Kulberg andis ütlusi täiesti rahulikult ja paistis, et ta oli oma teo üle lausa uhke. Kuuldes, et kaupmehe poeg jäi ellu ja annab tema vastu tunnistusi, ütles Kulberg, et poiss jäi vaid eksikombel ellu ja ta oleks kindlasti pidanud tema ka tapma.

Kärla mees Aleksander Kulberg oli varas ja istus Kuressaare vanglas 2,5aastast karistusaega. Kuni vangiminekuni elas ta tagamõisa piiris Kihelkonnal. Põgenemist plaaninud ta juba ammu ning isegi see oli varem paika pandud, et põgenemise õnnestumise korral lähebki ta just kaupmees Kallase majapidamist röövima. Keegi Võhma kandist pärit kaasvang oli talle nimelt rääkinud, et Kallas on üks rikas mees ja sealt saaks hea noosi.

25. juulil tegi Kulberg vangimaja hoovis tööd ja värvis laevamudeleid. Muuseas meisterdas ta ka ühe nöörredeli. Töötavaid vange valvanud valvur küsis, et mida ta sellega tahab teha. Kulberg vastas, et paneb laevamudelid selle redeli peale kuivama. Valvur rahunes ja otsustas nii muuseas keset päeva silma looja lasta – ta lihtsalt jäigi keset päeva postil magama.

Seda nähes ronis Kulberg oma nöörredelit kasutades üle vangimaja aia, liikus linnast välja ja suundus tee peal väiksemaid varguseid toime pannes Võhma küla poole, kus ta siis ööl vastu 27. juulit varastatud kirvega oma koleda roima toime pani.

Edasi olnud tal – kui enda sõnutsi meremehel - plaanis mõni paat ära ajada, Saaremaalt lahkuda ja kusagil mujal uut elu alustada. Kuna ta aga oli viga saanud, siis ei jõudnud ta veel omastele Kihelkonda külla minna ning kiire tabamine tõmbas nüüd plaanidele kriipsu peale. Kulberg, kui eriti ohtlik kurjategija, saadeti peale esialgset juurdlust Tallinna. Kohut tema üle pidada ei jõutud, juba sama aasta detsembris oli ta Tallinna vangimajas ära surnud, teatas 30. detsembri 1909 Saarlane. Kohtu alla läks ainult vangivalvur, kelle lõunauinaku ajal Kulberg vanglast põgenes. Valvur sai selle eest paarinädalase aresti.