PARFÜÜMIDE AJALUGU ⟩ Miks vanillilõhn mehi ligi tõmbab, ent eestlased magusaid odööre siiski pelgavad?

Öökapilt leitav parfüümipudel pajatab loo nii kandja kui ajastu kohta. Foto: Pexels

Parfüüm on peegel, milles vilksatavad hinge sügavaimad sopid. Tantsitud tantsud ja hämarad lokaalid. Puhtus. Iha. Flirt. Elujanu. Lõhna saab peita nii lõplikkust kui ka uusi algusi. Parfüüm on lugu elatud elust.

Kirjanik Karl Kraus on spekuleerinud, et paljas keha pole pooltki nii põnev kui poolläbipaistvas negližees ihu või siidisukkade embuses jalad. Sarnases intrigeerivuses avaldub ka parfüümi vägi – meid ümbritsev nähtamatu loor on laetud informatsiooniga, mis läheb kaugemale kui pelgalt nägemismeel. See on kütus kujutlusvõimele. Pisaraid ja naeru on püütud pudelisse sajandeid.

Lõhnastamise ajalugu

Lõhnaekspert Kai Laidla räägib, et komme end lõhnastada oli tuntud juba Rooma riigis, samamoodi Vana-Egiptuses ja Vana-Kreekas. Tollal esinesid parfüümid õli kujul, millesse oli segatud lilli ja puuvaike. Tänapäeval kõrgub lõhnamaailma tipus Prantsusmaa. Kuigi sealsed parfüümimajad on uhke ajalooga, õpetas kohaliku aristokraatia end lõhnastama hoopis itaallane – kuningas Henri II abikaasa Caterina de' Medici.

«Tema tõi õukonda parfümeerid, kes olid ka osavad mürgisegajad,» teab Kai. Lõhnastamine sai alguse kinnastest: tollal ratsutati palju ja nahast kindad olid selleks parimad. Kui tänapäeval seostub nahaga eelkõige tööstuslikult töödeldud lõhn, kust on uriini- ja fekaaliaroomid eemaldatud, siis Caterina de’ Medici juhendas siniverelisi ebameeldivaid odööre parfüümi abil maskeerima.

Ent nii nagu on muutunud lõhnastamise kombed, on ka retseptiraamat heas mõttes pea peale keeratud. «Kui varem kehtisid lõhnade segamisel kindlad reeglid, siis täna on see möödanik – nagu moeski. Elame ajastul, mil võid kanda, mida iganes! 50ndatel see-eest riietuti märksa konservatiivsemalt ja stiil oli ühtsem. Samamoodi on muutunud parfümeeria kaootilisemaks. On parfüümimajasid, mis jätkavad hästi klassikalisel suunal, ja ka neid, mis loovad täielikku avangardi.»

Muretuse lõhn

«Kas tead, miks paljudele meeldib vanilli lõhn?» küsib Kai. «Sest see on psühhosomaatiline afrodisiaakum, mis tekitab heaolutunde. Muide, vanilli lõhna ja maitse saame juba rinnapiimaga kätte. Seetõttu on ka tihti meestele ligitõmbav, kui naine kannab vanillilõhnalist parfüümi.»

Lõhn peegeldab

Kai tõdeb, et igal ajastul on oma lõhn, mis sageli peegeldab ühiskonnas toimuvat. «Mõned lõhnad seostuvad automaatselt emade ja vanaemadega, sest olid populaarsed ajal, mil nemad neid armastasid. Näiteks 70–80ndatel olid parfüümid kuivad ja jõulised, natuke mõrkjad. Tihti kasutati aprikoosi- või virsiku lõhnaakorde.»

90ndatel võtsid võimust klaarid, minimalistlikud lõhnad. See oli seotud narkootikumide ja HIV levikuga, mis polnud enam n-ö põrandaalune probleem. «Et vastanduda mustusele ja haigustele, januneti helguse ja puhtuse järele, mis avaldus ka parfüümides.»

Viimasel aastakümnel on fookusesse liikunud gourmand-tüüpi lõhnad – šokolaad ja karamell. Suhkrusus on justkui plaaster n-ö depressiooniajastule. «Aina enam on üksikuid inimesi, peremudelid on muutunud, kauem ollakse vallalised. Gourmand-tüüpi lõhnad on nagu lohutustoit, mis loob turvalisust ja meenutab helgeid aegu,» selgitab Kai, nentides, et eestlased pigem pelgavad magusaid lõhnanoote. «Võib-olla on asi selles, et neis on palju seksuaalsust? Lõhnades tuleb esile naise ürgne, animaalne pool. Meie kultuuriruum on aga introvertne. Ehk on see ka põhjuseks, miks kardame avalikku flirti, tähelepanu?» mõtiskleb lõhnaekspert.

Artikkel on ilmunud Kaubamaja ajakirjas Hooaeg, tekst Kelly Kipper.