KÜLMAVÄRINAD ⟩ Kummalised külalised Valgamaal: umbes kaks meetrit pikad, tumedad, aga justkui läbipaistvad

Foto on illustratiivne. Foto: Shutterstock

«Külmavärinate» saade on täna täis eriti kõhedaid kuulajate lugusid.

Siin on katkend ühest kuulaja tõsieluloost, mille saates ette loeme. Mis edasi sai, peate juba saatest kuulama!

Järgnev leidis aset minu maakodus Valgamaal, endises Õruvallas väikeses peaaegu väljasurnud külas, kus olen koos oma vanaemaga suvitanud alates oma varasest lapsepõlvest nii kaua kuni ennast mäletan.

Ühel kevadõhtul, nii kuskil aprilli lõpus, kui kella poole kümne paiku õhtul enam kottpime ei olnud, läksime hea sõbrannaga külakiigele tüdrukute jutte puhuma. Kiik asub endise koolimaja ees, palliplatsi kõrval, küla keskmes, mida lahutab kalmistust vaid metsasalu ja lapike heinamaad.

Istusime kõrvuti kiige serval näoga puudesalu poole ning meie ees laius heinamaa. Silmitsesime puid ja pimenevat õhtutaevast ning ajasime juttu. Pimenes ning jahe oli, aga polnud tahtmist ka koju minna.

Korraga seletasid mu silmad õhtu udus mingit tumedat kogu ja sellest paar meetrit eemal veel üht ning siis veel paari. Neid oli rohkem kui kuus ning nende nägemine polnud minu jaoks tol hetkel ehmatus, vaid tõdemus. Ärge saage valesti aru, ma olen paranormaalsusest huvituv ja iseloomult pigem arg, kuid tol hetkel ei olnud mul hirmutunnet, see oli nagu teise inimese vaatamine ehki tundus, et tegemist pole inimestega. Nad olid umbes kaks meetrit pikad, tumedad, aga justkui läbipaistvad. Nägu ega muid eristatavaid kehaosi neil polnud, olid vaid kapuutsides pead, õlad ning keebid, mis maast kõrgemal udusse hajusid.

Kujud ei liikunud ega andnud muul moel põhjust enda lähemalt uurimiseks ning suunasin enda tähelepanu taas vestlusele.

Rääkisime veel natuke aega, mille jooksul kujud kuhugi ei kadunud ning asutasime end siis koduteele. Kodumaja juurde jõudes küsisin sõbrannalt, et kas ta nägi ka neid ja ilma täpsemat selgitust vajamata vastas ta, et nägi küll...