TASUB TEADA ⟩ Just nii palju tuleks lapsega iga päev mängida, et luua temaga hea side

Foto: Shutterstock

Tänapäevase kasvatuse juures on kõige olulisem lapsega hea suhte loomine ja hoidmine positiivse käitumise märkamise ja tunnustamise abil. Selleks, et tekiks selline suhe, on oluline võtta aega ja tegutseda ning mängida lapsega koos.

Uuringud näitavad, et piisab juba isegi kümnest minutist ühisest mängust iga päev, et luua lapsega parem suhe kogu eluks ning arendada temas loovust ja enesejuhtimisoskust. Seejuures on rõhk lapse juhitud mängul, sest laps õpib kõige paremini just katsetades ning pidevad vanema sekkumised ja parandamised vähendavad lapse soovi olla loov ning julge.

Tihti aga ei mängi lapsevanemad oma lastega, sest nad ei oska, või neil on kuidagi piinlik pisikeste lastega eakohastes mängudes osaleda. Allpool on mõned näited lapsevanemate levinumatest küsimustest ja mõtetest lapsega mängimise kohta.

«Miks ma peaks lapsega mängima? Lapsed mängivad ikka teiste lastega.»

Mõtle nii: mängu kaudu saab laps positiivset tähelepanu ja just seda tähelepanu ta sinu käest vajab. Mängu kaudu saad ka sina oma lapsega kontakti, õpid teda paremini tundma, saad teda õpetada. Hea omavaheline suhe on ka distsiplineerimise aluseks.

«Ma ei oska mängida!»

Mõtle nii: sina ise ei peagi mängida oskama, seevastu sinu lapsel tuleb see aga loomulikult välja. Las laps ise ütleb, mida tahab, et sa teeksid. Kui laps saab mängu juhtida, siis saab ta tunda kontrolli ja seda, et oskab midagi hästi. Nii areneb enesekindlus ja iseseisvus, mida ta edukaks hakkamasaamiseks elus vajab. Lisaks, kui on võimalik mänguolukorras boss olla, siis ehk annab ta juhtiva rolli muus situatsioonis parema meelega käest.

«Ma ei suuda nii palju mängida, kui laps tahab.»

Mõtle nii: pigem vajab su laps regulaarselt lühemaid mänguaegu kui aeg-ajalt ühte pikka maratoni. Leia soovitavalt iga päev 10 minutit, kus mängite nii, nagu laps soovib. Selline ette-ennustatavus kujuneb heas mõttes rutiiniks ja lapsel on kergem mängu lõpetada, kui ta teab, et homme saab ta jälle sinuga toredasti aega veeta.

«Laps hakkab maja ehitama, aga poolel teel otsustab ümber, et sellest tuleb hoopis midagi muud. Lisaks paneb aknad valesti. Mul on raske sellega kaasa minna.»

Mõtle nii: mäng ei pea olema pedagoogiline ettevõtmine, see võib lihtsalt olla lõbus ajaveetmine sinuga. Lapsed naudivad mänguprotsessi, tulemus nende jaoks ei ole tähtis. Sina saad mängu käigus lapsi juhendada pigem kirjeldades ja küsimusi esitades kui kritiseerides või otseselt õpetades.

«Mu laps on ekraani tõttu oma loovuse kaotanud, nii et kui selle tal käest võtan, siis ta ei oska muud midagi teha.»

Mõtle nii: võid alguses mängida arvutimängu temaga koos või tema kõrval, nii et ta saab sulle selgitada, mida ja miks teeb. Kui laps avastab, et sa tunned tema maailma vastu huvi, siis sageli leiab ta ka ekraaniväliseid asju, mida järgmiseks koos ette võtta ja mis üksi tehes ei tundu nii ahvatlevad.

«Lauamänge võin mängida, aga printsessiks ma küll ei kehastu!»

Mõtle nii: alles kooliealised õpivad paremini mängu reegleid järgima ja ehk ka neid nautima, kuid kuni selle ajani on loovmäng väga oluline osa kasvamisest – see on mäng, kus pole õiget ja valet ning seega ka hirmu eksimise ees. Fantaasiamängus saab elada välja tundeid, mis muidu leiaks väljapääsu ebasobivas olukorras või jääks üldse väljendamata kuskile «oma elu elama». Loovmängu kaudu saab läbi mängida hüpoteetilisi olukordi, mis ka päriselus võivad ka ette tulla ning aitavad siis neid lahendada, näiteks kui keegi on kade või kiuslik.

«Mul on juba suured lapsed, kes ei hooli mängimisest.»

Mõtle nii: fantaasiamängu osakaal väheneb alates kaheksandast eluaastast, aga kontaktivajadus vanema ja lapse vahel jääb alles. Ühised tegevused saavad teise sisu: koos jalutamine, koos kokkamine, koos riiuli meisterdamine või värvimine jms. Ja see võiks endiselt kehtida, et lapsele jääks sellel hetkel alles juhtiv roll (vähemalt selles osas, mis on eakohane).