1924. aastal toimus Eestis politsei andmetel 75 lihttapmist, surmamiste arv oli mitu korda suurem. Öösel vastu neljapäeva, 28. veebruaril tapeti Prangli saarel vallavanem Jaan Einberg, tema naine, poeg ja ema. Lisaks pandi põlema Einbergi Tabani talu, ilmselt selleks, et jälgi varjata.

Uurijad jõudsid saarele paar päeva hiljem, laupäeval. Politseiajaloolane Mai Krikk kirjutas oma raamatus «Eesti kriminaalpolitsei 1920-1940», et 2. märtsil kaevas kriminaalpolitsei ahervareme lahti ja vaatas üle surnukehad, alustuseks leiti vaid kahe inimese põrmud. Põlenud maja rusude alt leiti liiva sisse maetult 19 karpi Vene kuld- ja hõberahade ning väärtpaberitega.

Paar päeva hiljem, 4. märtsil kirjutati ajakirjanduses, et 56-aastane vallavanem Jaan Einberg polnud sugugi puhas poiss ning olevat toimetanud Soome salapiiritust koos naabrimeeste, 23-aastase kaluri Johannes Lillebergi ja kellegi Kronströmiga. Prangli saarel polnud salaviinavedamine sugugi tavapäratu, märgiti, et seda tegid saare soodsa asukoha tõttu kõik saareelanikud. Lilleberg oli aga mõned aastad varem saarel murdvargusega endale «nime teinud», kui pererahva äraolekul Länne talust 700 rubla, kuld- ja hõbeehteid varastas. Tema süüd toona kindlaks ei suudetud teha.

Salaäritehing vedas viltu

Salaviinavedajad plaaninud veebruari viimasel päeval minna Naissaarele piirituse järele, Einbergi legend pererahvale olnud aga, et minek on Tallinna. Einberg seadis valmis kelgu jm vajalikud tarbed ning jäi ootama, et naabrid piirituse osas nõupidamisele tuleksid. Nimelt olid salapiirituse hinnad Naissaarel tänu mere kinnikülmamisele langenud. Einberg teadis seda ning plaanis tagavaraks suurema koguse alkoholi kokku osta. Selleks pidid talle appi tulema kaks meest, kes aga end kokkulepitud ajal, 27. veebruaril näole ei andnud. Õhtul poole kümne paiku võtsid Jaan ja tema 47-aastane naine Liisa suuna Lillebergi poole. See saigi neile saatuslikuks.

Kui politseiametnikud pärast tulekahjut kohale jõudsid, nägid nad Lillebergi maja juurde minevate jalajälgede järgi ära, kuhu vallavanem oli oma sammud seadnud. Lilleberg ise aga oli kadunud, juttude järgi Kaberneemes joomas. Maja ja aida ümbrus oli täis kahtlasi jälgi, aida uks oli lukus ning võti kadunud. Ametivõimud tõstsid aga ukse eest ära, avanenud pilt oli kohutav: üks tünn ja seinad olid üleni verised, tünni kõrval olid kaarepuud üleni tardunud verega koos. Aida muldpõrandat oli värskelt kaevatud... ning kaevates leitigi Jaani ja Liisa Einbergi surnukehad, pead puruks löödud, kõrval 1,5 arssina (umbes meetri) pikkune verine kaigas. «Sellest võib järeldada, et kui Einbergid Lillebergi juurde läksid, viidi nad Lillebergi aita, kus nad metsikult tapeti,» spekuleeriti Päewalehes.

Kuritöö varjamiseks võtsid mõrtsukad suuna Einbergide kodumajja ning tapsid seal ka vallavanema 85-aastase ema Mai ning 16-aastase poja Jüri, seejärel viidi tuppa heinad ja süüdati maja petrooleumi abil põlema. Majja pääseda polnud raske, kuna Prangli saare elanikud kinnitasid – uksi ei sulge saarel keegi.

Einbergi perest jäi ellu üksnes noorem poeg, kes õppis Tallinnas ning kes õnneks polnud mõrvapäeval kodus. Veretööd juurdlesid Tallinna Kriminaalpolitsei ametnikud Richard Koch, Aleksander Martinson (Talvik) ja Jaak Raudsepp.

Mõrtsukas esines täielise metslasena

Lilleberg peeti kinni juba lähitundidel, kui ta oli teel Kaberneemest Pranglile. Mees pidas end üleval ärritatult ja iseäraliselt ning temast sai peamine kahtlusalune. Lillebergi taskust leiti kinnipidamisel ka laetud revolver. Lilleberg kostitas politseinikke hea hulga sõimu ja roppustega ning salgas oma tegu ka siis, kui ta surnukehadega vastamisi pandi ja sündmuskohale viidi. «Üldse esines ta täielise metslasena,» märgiti Kajas. Ei aidanud ka vanemate noomimine ja vannutamine – ikka vastas mees sõimuga.

Tunnistajate ülekuulamisel aga tegid Koch ja teised uurijad kindlaks, et saatuslikul päeval käis saarel 26-aastane Albert Wiliberg, kes elas Naissaarel, kuid oli oma kodust ära 1. märtsini. Wiliberg tabati kohe ning tema riietelt leiti verejälgi. Õige pea tunnistas ta Tallinna politseijaoskonnas üles, et võttis osa vallavanema ja tema pere tapmisest. Seejuures nimetas ta veel kaks kaasosalist: oma kaugelt sugulase Joosep Wilibergi ja juba mainitud kleepuvate sõrmedega «metsalise» Johannes Lillebergi. Mehed, kes esialgu oma tegu kategooriliselt eitasid, tunnistasid selle üles vähem kui nädal aega hiljem.

Mõrtsukad kirjeldasid, et piiritus oli peidetud Lillebergi aita, kuhu veebruari viimasel õhtul Einberg naisega – kes oli abis piirituseplekke tassimas – juhatati. Auk, kust hiljem surnukehad leiti, oligi algselt just salaalkoholi peitmiseks mõeldud. Siis aga karati vallavanemale raskete haamritega kallale. Seejuures ei surnud Liisa kohe, seetõttu löödi talle lisaks veel kaikaga pähe. Motiiv oli lihtne: Einbergilt loodeti saada 500 000 marka, mis tal piirituse tarbeks kaasas arvati olevat, kuid vallavanem oli raha koju jätnud, et seal arved õiendada.

Pärast tapatööd võeti kohe suund Einbergide tallu, kus vanaema ühes pojapojaga magas. Uksed olid lahti, mõlemad tapeti voodis haamrilöökidega. Majast said röövmõrtsukad 760 kuldrubla, 220 000 marka, natuke hõberaha ja välisvaluutat, mida Einberg voodis oma padja all hoidis. Hiljem leiti Einbergi vanema poja näpunäidete järgi põranda alt ligi 5000 rubla kulda ja 916 rubla hõbedat, ühes varastatud rahaga saadi kokku ligi 1,5 miljoni marga väärtuses varandust.

Karistuseks eluaegne

Lisaks tunnistas Lilleberg lõpuks üles ka 1922. aasta murdvarguse. Seda, et Prangli saarel elab rikkaid inimesi, teati varemgi ning nad elasid kõik juba mõningat aega röövimise hirmus. Räägiti, et rikkamad saareelanikud magavat suisa riietes, hoides voodi kõrval igaks juhtumiks kirvest ja revolvrit.

Prangli saar polnud sõjaseaduse piirkonnas, seega mõrtsukaid surmanuhtlus ei ähvardanud. Asi jõudis kohtusse järgmise aasta sügisel ning Tallinna-Haapsalu rahukohus karistas kõiki eluaegse sunnitööga ühes kõigi õiguste äravõtmisega. Joosep Wiliberg küll kaebas otsuse edasi, kuid see jäi riigikohtus muutmata.

Mis neist sõja ajal sai, on keeruline öelda – need Prangli pered muutsid ja eestindasid oma perekonnanimesid, samanimelisi inimesi liikus seal kandis sel ajal palju. Jaan Einbergi pere jäljed aga kaovad...