KUULA MIND ⟩ Ema ja vanaema kaotanud Mariam: tohutult raske oli hoida vanaema käest ja tema viimaseid sõnu kuulata...
2. detsember 2021, 19:46
/nginx/o/2021/12/02/14237597t1hc40c.png)
Oma loo räägi Mariam, kes töötab intensiivravi õena. Covid jättis tema ellu väga suure tühimiku. Ta kaotas väga lühikese aja jooksul oma ema ja vanaema.
Naine alustab oma lugu mälestusest oma magistriõpingute lõpetamiselt. «Ma sain diplomi ülikooli koridoris. Fotograaf tegi pilti ja see oli kogu ametlik osa. Kui ma kooli uksest välja läksin, õnnitlesid mind seal minu kallis vend ja ema.»
Mariam naeratab ja neelab samal ajal pisaraid. «Ema kinkis mulle valgeid lilli. Need olid viimased lilled, mis ta mulle kinkida sai.»
«Selle aasta 5. veebruaril viis kiirabi Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse minu ema. Ta pandi kohe kõrgema etapi intensiivravi osakonda. Järgmisel päeval viidi Ida-Tallinna Keskhaigla covidi-osakonda minu vanaisa.»
Noor naine räägib, kuidas ta oli oma ema ja kodus isolatsioonis olevate pereliikmete vaheliseks sideteljeks. «Olen haigla personalile äärmiselt tänulik, et sain oma ema näha. Päev enne seda, kui mu ema narkoosi viidi, palus ta mul kogu perele edasi öelda, et armastab meid kõiki väga. Ja et me ennast hoiaksime, see haigus on katk.»
Kuus päeva pärast ema hospidaliseerimist viidi haiglasse Mariami vanaema. «Vanaema analüüsid ja kompuuteruuringute pildid ei olnud sugugi head ja raviarst valmistas mind ette, et koju tagasi mu vanaema enam ei lähe. Kolm päeva hiljem jättiski vanaema meiega hüvasti. Ma olin ainus, kes sai tema juures olla, kõik teised olid koroonas ja isoleeritud. Tohutult raske on hoida oma vanaema käest kinni ja tema viimaseid sõnu kuulata. See on väga, väga raske.»
Mariam oli ema ja vanaema jaoks ainus, kes sai pere ja sugulaste teateid vahendada. See oli tema jaoks äärmiselt ränk, aga ta on südamest tänulik haigla personalile, kes selle võimaluse andsid. «Vanaema surivoodil lubasin talle, et kui mu ema terveks saab, korraldan talle parima hoolduse ja järelravi, mis võimalik. Peale seda pidin vanaemaga hüvasti jätma.»
«Arstid tegid kõik, et mu ema päästa,» on loo jutustaja tänulik. «Kui mu perekond sai terveks ja isolatsioonist välja, lubasid arstid meid kõiki ema külastama. Leppisime aja kokku järgmiseks päevaks kella 16.00-ks. Tund varem helistas osakonna arst ja ütles, et me kiirustaksime, kui tahame emaga hüvasti jätta. See oli võidujooks surmaga. Kui haiglasse jõudsime, riietunud olime ja osakonda jõudsime, tuli meile vastu arst. Ühest tema pilgust piisas, et aru saada. Meie ema ei olnud enam. Jäime viis minutit hiljaks.»
Kaheksa päeva pärast vanaema surma lahkuski Miriami ema, kõigest 57-aastane naine. Pere vanaisa on Miriami jaoks kangelane. Ta paranes, sai haiglast välja ja vaid mõne päevase vahega mattis nii oma abikaasa kui tütre.
«Vaatamata raskustele olen ma õnnelik, et saan teha oma tööd. Mu süda läheb soojaks, kui saan inimesi aidata. Ja ma olen tänulik neile, kes ennast vaktsineerivad.»
Video on loodud Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi kampaania #kuulamind raames, kus iganädalaselt ilmub video ja arvamuslugu meditsiinitöötaja või tudengi poolt. Kutsume üles kõiki jagama, milliseid muudatusi on koroona endaga kaasa toonud, kasutades teemaviidet #kuulamind sotsiaalmeedias.
Kampaania eesmärk on lähendada inimesi isiklike lugude kaudu, panna meid kõiki mõtlema koroonamõjudele, kutsuda üles rääkima vaktsineerimisest oma perearstiga ning olema vastutustundlikud.
Nelja nädala jooksul räägivad oma loo arstitudeng, arst, ämmaemanduse tudeng ning õde. Lood räägivad sellest, kuidas on pandeemia nende elu personaalsel tasemel mõjutanud.
Lugude jagamisel palume mitte vastandada inimesi, sest ainult üheskoos suudame selle kriisi seljatada.
Loe kampaaniast lähemalt: eays.ee/kuulamind