/nginx/o/2011/12/20/883242t1he8f8.jpg)
Kui sulle miski ei meeldi, ära sellest parem üldse juttu teegi — muidu teed veel tasuta reklaami. Viimane on kuldne reegel, ma tean, kuid see Hello Kitty-maania lihtsalt ei mahu mulle pähe. Samm-sammult, päev-päevalt vallutab ta maailma. Krediitkaartidest kuni autovaipadeni — ja isegi dildodel — irvitab tema aval kiisunägu vastu juba kõikjalt.
Möödunud nädalal jõudis mu kõrvu, et Taivani lennufirma EVA lasi käiku järjekordse Hello Kitty-teemalise lennuki. Ülimenuka, kusjuures. Sellest veelgi jahmatavam oli aga teade Eesti majandusuudistes:
«Hispaania plastitootja Atienza & Climent Groupp, mis muu hulgas toodab Hello Kitty kaubamärki kandvaid mänguasju, toob oma tehase Tallinnasse. Firma, mis avab oma tehase järgmisel nädalal, on tootmisse investeeritud 10 miljonit eurot ja aastaga on kavas luua 50–60 töökohta.»
Aga miks paganama pärast just Eestisse? Miks küll otsustas Hello Kitty emigreeruda Tallinnasse? Pressiteate kohaselt sellepärast, et tootmine Eestis annab umbes 30 protsenti kulude kokkuhoidu võrreldes Hispaaniaga. Pange tähele, et 10 miljonit pole teps mitte väike kapitalimahutus. Võid vaid ette kujutada, kui paljudest hellokittydest me päevas räägime? Või tunnis?
Hirmpaljudest.
Ma vist ei pea mainimagi, et uudis mind kergelt paanikaase ajas, kuni mu terve mõistus mind manitses: «No kuule, see ei saa ometi tõsi olla. Kas Tallinna tehas hakkab täie raha eest tõesti vaid Kitty-teemalisi lelusid, kleepse ja teisi vidinaid treima?»
Ja kui tõesti nii? Hmm, võib-olla otsustati tehas usuleigesse Eestisse püsti panna just selleks, et siis siin Hello Kitty poleemikat tekitanud vibraatoreid toota?
Ometi pole ma selles nii kindel. Peab olema ometigi teisigi põhjuseid, miks too uljas kassipojuke siiamaile kolida otsustas. Taoline megainvesteering võib viia selleni, et Eesti hakkab endale maailmas nime tegema kui Hello Kitty kodumaa.
Asja lähemalt uurides ei oleks esimene ega viimane kord, kui tekiks küsimus selle nunnu kiisu tegeliku päritolu kohta: tema ametlikus eluloost Sanrio kodulehelt võib välja lugeda, et Kitty sündis 1974. aastal Jaapanis, kuid elab Londonis koos oma vanemate ning kaksikõe Mimmyga. Lühidalt järeldades pole me kiisuke tingimata oma Aasia juurtes kinni.
Mu hirmudel on niisiis alust: Kittyst võib saada Baltimaade suurim maania. Võib-olla on just Eesti tema kaua otsitud tõotatud maa:
Seetõttu ära pane imeks, kui jalutuskäigul vanalinnas jääb varsti su teele kümneid Hello Kitty meenetepoode. Et tegemist saab olema kohaliku tootega, eeldan, et hinnad pole ka üleliia soolased. Iga endast lugu pidav kruiisiturist lihtsalt peab ühte neist külastama. Ja muidugi teeb kohalik meedia teatavaks selle ajaloolise hetke, kui me süütu roosa kiisuke trumpab oma müüginumbritelt üle slaavi matrjoška.
Justament: meie armasast Kitty’st võib saada täiuslik antidoot siiani peamiselt venelaste veetud suveniiriärile.
Hello Kitty’st võib kujuneda koguni uue alguse sümbol. Nii nagu Ameerika kultuuri sünnitis jõuluvana soomlastel, võiks see Jaapani tölpsabaga kass sisse pühitseda globaalse ajastu Eestis. Kujutage ette, kuidas lapsed Soulis, Madridis või Chicagos pärivad jõuluvana kodumaa kohta ning nende vanematel on vastus kohe varnast võtta:
«Kulla laps, kas ma pole sulle siis varem öelnud, et jõuluvana elab Hello Kitty naarberriigis?» Lapsed on muidugi vaimustuses ning nad ei eksi kunagi Eesti kontuuri määramisega mapa mundi’l. Nutikamad neist teavad, et Kitty tahab kunagi Tartusse õppima minna ning aeg-ajalt Pärnusse peesitama. Ahjaa, ta on ka oskuslik murdmaasuusataja, Otepää valgete radade kroonimata kuninganna.
Nõndaks saab uus ajajärk koos majandusliku õitsenguga, mille toob Eestisse made in Estonia väikest, keskmist, suurt ning hiigelmõõtu Hello Kitty, viljakaks uurimisaineks sotsioloogidele. Kuidas küll niisugune tagasihoidlikku joont hoidev riik, tavaliselt kõiges nii mõõdukas, läks kaasa selle kogu maailma haaranud joovastusega?
Bingo: omavahel haakuvate killukeste kokkumäng võib tekitada täiesti hoomamatuid tagajärgi.
Pean tunnistama, et olin lõpuks oma hullumeelsest fantaasialennust nii haaratud, et mulle hakkas idee sellest kõigest isegi meeldima. Jagasin Kalamajas veiniklaasi taga viimast uudist Mihkliga, kes on verivärske pisitütre isa niisamuti nagu mina. Oodatud naerupahvaku asemel ta lausa kivistus jahmatusest ning palus mul kõike korrata.
«No kuule, Mihkel! Sa tead väga hästi, et ma väldin samuti kõike Hello Kitty’ga seonduvat,» vastasin talle, «kuid mis selles siis lõpuks nii üdini halba on?»
«Tead sa ka, mis?», pahvatas ta vastu: «Alustuseks kingid oma tütrele Hello Kitty helkuri ning aastaid hiljem avastad, et teda on tabanud BMW-vaimustus. See on ohtlik! Ole nende hellokittydega ettevaatlik. Nendest võib saada esimene stiimul kallite kaubamärkide elukestva sõltuvuse tekkimiseks.»
Ja minu enda seisukoht? Mihklil võib ehk tõsi taga olla.
*Valik João Lopes Marquesi varasemaid arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis», «Minu väga ilus eksiil Eestis» ja vastilmunud «Eesti ilu välimääraja».
Tõlkinud Age Viira