Koolis on klassi lapsed omavahel riius?! Appi tõttab metsaisa!

Foto: Shutterstock

Raadio Elmar saates «Ikigai» käis külas metsaisa Palbo Vernik. Saime selgeks, kes on metsaisad, mis on KLAPP matkad ja rääkisime mehe märkamisi lastest, vanematest, loodusest ja koostöö võimalikkusest. Saadet vedas Tiiu Sommer. Kuula ja loe järele!

Miks me Eestis oleme üsna vähe kuulnud midagi metsaisadest? «Võibolla seetõttu, et metsaisasid ongi vähe. Eestis ehk leiab meid kokku ligikaudu paarkümne ringis. Algselt läks see nimetus käima ainult siseringis, nüüd kasutatakse seda laiemalt. Aga kes on siis metsaisad? Oleme kolme päeva jooksul klassitäie laste metsa isadeks. See on aeg, mil neil pole endal kaasas isa, ema ega õpetajat. Meie hoolitseme selle eest, et neil oleks mugav ja turvaline metsas olla,» selgitas Palbo Vernik.

Vernik selgitas, et nad teevad koostööd Eesti kooliperedega ja korraldavad lastele metsades KLAPP matku. «Lahti selgitades, see on klassisidususe parendamise programm. Teisisõnu, paneme lapsed omavahel paremini klappima,» rääkis ta.

«Ma ei saa öelda, et ma enda mälus oleksin 5. või 6. klassis kogenud midagi sellist, et peaksin sellega ülejäänud elu tegelema. Kuid mulle meeldib kogu selle ettevõtmise kontseptsioon. Ainus, mis me maha jätame endast, on mõju teistesse inimestesse. Sellises vanuses on ülioluline, et need noored inimesed saaksid näha, et lisaks koolireaalsusele on veel mingi reaalsus olemas. Et nad saaksid näha, et nende ülinõmedad klassikaaslased võivad olla tegelikult ka väga toredad. See teadmine on koolides väga tihti puudu,» rääkis kooli hoolekogu liige Vernik ja lisas, et on metsaisa olnud ligikaudu viis aastat.

Mees naudib oma ametit, kuid samas ka usub, et isiklikus arengus on tal veel pikk ja huvitav tee minna. «Ma ei usu, et elus on mingeid kohalejõudmisi, mil saab öelda, et see nüüd ongi «see lõplik ja õige». Elu on pidev üleminekute jada. Meile metsaisade seas meeldib väga sotsioloogide teooria: igas etapis valmistume järgmiseks etapiks. Küsimus on lihtsalt selles, et kas meil selles etapis lastakse ära teha see, mida peame päriselt tegema. Teisisõnu, kas meis on piisavalt julgust, et ära teha see, mida peame tegema? Kas me julgeme minna teisiti? Kas meie rada on see, et peame kulgema mööda teatuid mustreid või siis läheme oma teed? KLAPP meeskonnas töötamine on olemine küll oma teel, kuid kindlasti pole see minu jaoks veel kohalejõudmine,» rääkis ta.

«Matkasid korraldame peamiselt talvel, hooaeg kestab oktoobrist kuni maikuuni. Lapsed magavad metsamajas, metsaisad magavad telgis või saunas. Kui tuleme metsast välja, siis anname kogu tegevusest ülevaate, kuid teeme seda ilma koolipoolse eelinfota. Me ei taha midagi teada koolimustritest, läheme puhaste lehtedena metsa ja vaatame, mida lapsed seal teevad. Reeglina saame teada seda, et lapsed teatud lapsed ei käitu metsas sellisena nagu nad koolis end üleval peavad. Grupid käituvad tihti olustikupõhiselt ja metsas on olustik teine kui kooliseinte vahel,» avaldas metsaisa.

Mida siis lapsed metsas ühiselt ette võtavad? «Ausalt, teeme väga lihtsaid asju! Õpime siduma saapa paelu, plaasterdame ville, teeme koos lõket ja kütame ahju. Hoolitseme selle eest, et me kõik saame söönuks. Toetame, vaatame, kiidame, tülitseme ja lepime. Selliseid asju teemegi,» märkis Vernik.

Metsaisa lisas, et matkale minnes tunnevad paljud lapsevanemad muret laste käekäigu üle, üritades neile pidevalt helistada ja neid kontrollida. «Küll küsitakse, et ega neil külm pole ja kas nad sa süüa ikka said. Oleme öelnud vanematele, et helistagu pigem meile - vastame neile alati. Halb on see, et meie päevil oleme võtnud pähe, et meie lapsed peavad saama ainult häid kogemusi. Sellega võetakse ära kõik võimalused, et üldse midagi kogeda...lapsevanem jutskui ise valib, mida ta laps kogema peaks. Kuid elu seisneb tegelikult just raskustega toimetulemisel. Rõõmsa olekuga tuleme alati toime. Pole ohtu, et rõõmustame mingil moel üle. Kurbusega on aga teistmoodi. Kui sa oled ebaõnnestunud, siis kuidas oma negatiivsete emotsioonidega olla? See on asi, mida me ei lase lastel ära õppida. Hoiame neid eemal päriselust...seda loetakse ka üheks põhjuseks, miks meie noorus läheb pikemaks ja iseseisvus tuleb alles peale kolmekümnendaid,» märkis mees.

«Kurb on see, et tuntav on noorte inimeste võõrandumine loodusest. Me mitte ainult ei näe seda, vaid ka kuuleme. Kui küsime lastelt, kas nad on ka perega metsas käinud, siis kaks kolmandikku vastab, et pole seda kunagi ette võtnud. Eestis metsas käimine on nii lihtne ja kontakt loodusega väga oluline. Seda ei saa üle hinnata, eriti kasvavas eas. Lapsevanemad, rabamatk laudteel pole loodusega tutvumine! See on võibolla üks võimalus, kuid kindlasti mitte kõige loodust tunnetavam retk,» rääkis Palbo Vernik raadio Elmar saates «Ikigai».

Mida lastele looduses õpetada? Mis laadi sööke oskavad tänapäeva noored ise valmistada? Kuidas grupis pingelisi olukordi lahendada? Kuula täispikka saadet SIIN.

Foto: Raadio Elmar