VAIKIV KARJE ⟩ Aleksandr Popov: ma ei tea, kuidas teha nii, et vägivalda poleks

Aleksandr Popov Foto: Martin Lazarev

See oli kaksteist aastat tagasi, kui maailma finantskriisi laineharjal saabus uljas tudeng uduselt Albionilt kodulinna tagasi. Lootused välismaise tippülikooli magistrikraadiga ratsa rikkaks saada haihtusid kiiremini kui Elmayonesa kodumaise klubimuusika kakofooniast. Karm reaalsus lajatas tutaka näkku ning mõistsin, et idealistlike mõtete mõlgutamise asemel tuleb tagasi juurte juurde pöörduda.

Mul ei ole kunagi olnud eriliselt taipu ega ka kaubanduslikku välimust. Küll aga, nagu mu armas ema tavatseb öelda, on jumal mind õnnistanud. Õnnistanud gabariitide ja molliga, mis võimaldaks heal päeval õudusfilmides ilma grimmita mängida. Seega ei olnud mõttepaus kuigi pikk, kui naasin maastikule, mis mulle juba koolipidude ukseavadest tuttav. Just nii armas lugeja, ma läksin tagasi turvameheks.

See oli sume nädalavahetuse öö, kui tundsin, et keegi sikutab mind kartlikult särgivarukast. Heitsin pilgu üle õla ning nägin ilusaid, kuid vesiseid ja hirmul silmi. «Kas sa saadaksid mind palun taksoni, ta ei luba mul ära minna...» sosistas arglik naishääl. «Kes ei luba?» küsisin ma vastu. «Mu abikaasa. Tal on täna halb tuju...» sosistas värisev hääleke mulle vastu. Vaatasin naeratavalt neiule otsa ja ütlesin julgustavalt: «Ikka saadan! Milleks ma siin siis olen.»

Hakkasin juba neiuga ukse poole liikuma, kui kuulsin raadiosaatja kõrvaklapist paarimehe häält: «Mees, sul ei ole seda jama vaja!» Heitsin pilgu üle õla ning liikusin edasi. Ma olin noor ja kogenematu poiss, kes tahtis vaid ühte – aidata. Vaatamata sellele, et see lugu lõppes minu jaoks negatiivse kogemusena, ei ole ma tänaseni hetkekski kahetsenud, et tütarlapse abipalvele vastu tulin.

Pikk lugu lühidalt – kohe, kui neiu taksosse istuma hakkas, sööstis klubi uksest välja meesterahvas, kes talle autosse järele hüppas. Tõstsin ta sealt välja ning meie vahel tekkis konflikt, mille peale härra politseisse helistas ja jättis minust agressori mulje. Õnneks oli kogu see jama klubi ees, kus ka maja külge kinnitatud politseikaamera seda filmis ning pärast selgituste andmist jõudis härra «lahkelt» järeldusele, et ta andestab mulle mu vea ja pikka viha ei pea.

Kõige rohkem olin ma tol korral vihane tolle neiu peale, kes abi palus. Ma ei suutnud aru saada, miks ta midagi ei öelnud. Ta lihtsalt seisis seal ja noogutas mehe sõnadele vaikides kaasa. Ka siis, kui minust tolle intsidendi peapahalast tehti. «Raisk! Ei oleks pidanud ikka ronima!» mõtlesin ma vahetuse lõppedes õllekannu kergitades. «Ise loll! Paras mulle!»

Alles aja möödudes mõistsin ma oma vaimuvaesust ja rumalust. Minusugusele mehemürakale ei saanudki ju pähe mahtuda, et keegi on niivõrd hirmust halvatud, et ainus pääsetee on vaikides ja ahastades alistumine. Ma ei oska ega julgegi ette kujutada, kuivõrd jõuetuks ja enda jaoks tähtsusetuks selline õhkkond inimese teha võib. Ma ise olen õppinud elama füüsilise valuga – see on kordades mugavam kui vaimne äng. Koolis kiusati mind enamasti sõnadega, kuigi alati lootsin, et äkki täna nad lihtsalt löövad...

Ma ei pea ennast sangariks. Ma olen ajapikku jõudnud järeldusele, et minust oleks olnud alatu ja jälk mitte aidata. Jah, ma ei saanud teda päästa. See ei olnud tol hetkel minu võimuses. Aga vähemalt sain ma talle näidata, et kõik mehed ei ole sellised. Meie seas on ka neid, kes kuulavad ja kuulevad, kui te appi hüüate. Ma ei tea, kuidas teha nii, et vägivalda ei oleks. Aga ma tean, et ma ei tohi vaikida. Ma ei tohi eirata appihüüdeid, sest siis olen mina osa probleemist, mitte selle lahendusest.

Ma olen ikka veel olemas. Ma olen alati valmis kuulama. Ma olen alati valmis aitama. Kasvõi hetkeks. Ka sellest on ehk abi. Olen õppinud omal nahal, et sõnadel on jõud. Ma tahan öelda siin ja praegu – vägivaldne suhe ei ole kunagi õigustatud. Ma ei kavatse ka edaspidi vaikivaks kõrvalseisjaks jääda.

Liitu Sõnaväega veebilehel www.sõnavägi.ee ja allkirjasta petitsioon, mis kutsub üles riiklikul tasandil looma süsteeme vägivalla surnud ringi murdmiseks.

Kampaaniat korraldavad: MTÜ Eluliin, Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus. Kampaaniat teostab: Havas Estonia