KOLUMN ⟩ Dagmar Lamp: mees, tee suu lahti!

Dagmar Lamp ei karda välja öelda, et teab täpselt mis asjad on valetamine, teesklemine ja petturi sündroom - omast kogemusest. Kuid tõega on võimalik sama hullusti haiget teha! Foto: Tairo Lutter

​Ma olen jaganud oma kogemust korrast, kui mind esimest korda löödi. See juhtus avalikus kohas ja vägivallatsejaks oli mu toonane partner. Ehk šokeerivamgi sellest, et käsi üldse tõusis, oli minu jaoks tõsiasi - pealtnägijaid oli palju, kuid keegi ei teinud midagi.

Ma ei mäleta, kas ma sel hetkel pikalt selle aspekti üle mõtisklesin, kuid igal juhul on see saanud aastatega minu jaoks aina selgemaks. Vägivald ei lõppe, kui me sellest ei räägi. Ning ei piisa sellest, et vägivalla vastu kõlavad ainult naiste hääled. Ainult mehed saavad lõpetada meeste vägivallatsemise naistega. Meeste vaikus on praegu kõnekas ja kõrvulukustav. Me ei saa lõpetada naistevastast vägivalda, kui mehed kaasa ei löö.

Loe ka: Kui mind esimest korda löödi

Statistika näitab, et perevägivald on murettekitavalt laialt levinud, samuti teame me, et perevägivallast ei teatata. See tähendab, et probleem jääb suletud uste taha. See tähendab palju katkisi peresid, palju ebaturvalisi kodusid, palju lapsi, kes kasvavad üles, nähes, kuidas isa peksab ema. Ning jah, ehk võtab see ema julguse kokku ja kutsub appi politsei – või helistavad abi järele naabrid, kes laste nuttu ja läbi seinte kostvaid matse ja röökimist enam taluda ei suuda – aga mis saab edasi? Järgmisel hommikul hiljemalt on vägivallatseja kodus tagasi ning kui ohver ei ole selle aja peale jõudnud oma asju ja lapsi kokku pakkida, kogu oma elu maha jätta ning turvalist pelgupaika leida, läheb kõik täpselt samamoodi edasi. Perevägivalla surnud ringi peab lõhkuma ning kuigi Eestis on väga palju ametnikke, spetsialiste ja võimuesindajaid, kes tegelevad selle probleemiga piiratud rahastuse olukorras nii hästi kui suudavad, tuleb seda ringi lõhkuda meil kõigil. Aktiivselt, valjuhäälselt.

Sest praegune olukord tähendab, et vägivallatsejad tunnevad ja usuvad: nad võivad seda teha. Nad ei jää kunagi vahele. Neid ei karistata, sest ohvrit ei usu keegi. Ja isegi, kui ohvrit usutakse – kuhu tal ikka minna on? Perevägivald ei ole ainult korra tõusnud rusikas, see on süstemaatiline teise inimese hävitamine ja mutta tagumine vaimselt ja füüsiliselt, kuniks tal ei pruugigi ühtegi väljapääsu enam olla.

Loe ka vägivaldse suhte portreed: «Teen sinuga, mis tahan, mul on see õigus!»

Praegu on vägivalla lõpetamisel pandud vastutus ja rõhk ohvrite õlule. Meie elud ongi meie endi vastutada, kuid otsus vägivallast vabaks murda võib olla mõnes olukorras võimatu. Tekivad suletud ringid: kõik justkui teavad, et selles peres pole asjad korras, kuid kui ohver just pole see, kes üleinimlike jõupingutuste najal mõnikord terve oma elu hülgab, siis ei juhtugi midagi. Vägivallatsejale jääb auhinnaks veel ehk ühine korter ja maja ning vaba voli järgmises suhtes täpselt samamoodi edasi käituda. Sõbrad ehk patsutavad veel kiitvalt õlalegi: «Jah, ta oligi sul paras vingats, hea, et lahti said!»

Ma tean, et kõik mehed pole vägivallatsejad ja ma tunnen väga palju häid mehi, kellele ei tuleks kunagi pähegi kätt oma lähedase suhtes tõsta. Ometi on neist samadest headest meestest vaid väga väike hulk neid, kes avalikult vägivalla hukka mõistavad. Justkui see poleks nende probleem. Ei näe, ei kuule, minuga ei juhtu – järelikult probleemi ei eksisteeri. Sellepärast on nii väga tähtis, et just mehed võtaksid lõpuks end kokku ja teeksid suu lahti.

Alustage sellest, et te kuulate naisi ning püüate ausalt, päriselt mõista, et naiseks olemise kogemus on meheks olemise kogemusest hoopis teistsugune. Jah, päriselt ka õpetan ma juba oma kümneaastasele tütrele enesekaitsevõtteid. Päriselt ka ütlen ma enne kohtingule minemist oma õele ja sõbrannale deidikaaslase täisnime, telefoninumbri ja koha, kuhu ma lähen, kaua ma seal olen ja juhised, mida teha, kui ma teatud aja jooksul endast märku ei anna. See ei ole ülepingutatud reaktsioon või paranoia, see on päriselt reaalsus, milles naised elavad ja ellu peavad jääma.

Mehed, tehke suu lahti. Tehke suu lahti, kui kuulete seksistlikku nalja – sest ei ole sellist asja nagu «lihtsalt nali». «Lihtsalt nali», mis räägib sellest, kuidas vinguv naine tuleks paika lüüa, normaliseerib vägivalda. Tehke suu lahti, kui kuulete tänaval mehi naistele «komplimente» järele hüüdmas. Naised ei ole objektid, me ei soovi neid «komplimente». Tehke suu lahti, kui teie sõber kurdab, et tegi deidile õhtusöögi välja ja selle eest oleks võinud vähemalt seksigi saada. Naised ei ole kellelegi vahekorda võlgu, ostetagu või auto ja katusekorter. Tehke suu lahti, kui näete bussis meest ligi tikkumas naisele, kes ilmselgelt seda kontakti ei soovi.

Ja kui te olete baaris ning näete, et kahemeetrine suur mees lööb oma naiskaaslasele rusikaga vastu nägu, siis minge vahele. Astuge vahele, kutsuge abi, aidake ohvrit ja öelge kõva häälega, et selline käitumine pole okei. Sõnal on vägi. Ja ainult mehed saavad lõpetada meeste vägivallatsemise.

Liitu Sõnaväega veebilehel www.sõnavägi.ee ja allkirjasta petitsioon, mis kutsub üles riiklikul tasandil looma süsteeme vägivalla surnud ringi murdmiseks.

Kampaaniat korraldavad: MTÜ Eluliin, Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus. Kampaaniat teostab: Havas Estonia