Psühhoterapeut: ükski ema või abikaasa ei saa katta vajadusi, mida katab sõber

Foto: SCANPIX

Keha ja Meele Teraapiakeskuse nõustaja-psühhoterapeut Aili Tamming rääkis Naine24'le sõbrapäeva puhul, miks on sõbrad nii olulised ja miks neid õigupoolest vaja on. 

Terapeudi sõnul tõmbab meid elus nende inimeste poole, kes toovad esile meie parimad omadused ja tekitavad sellega hea tunde.

«Kui meil juhtub elus midagi halba, siis sageli soovime, et keegi meie elus olnud sõpradest oleks sellel hetkel meiega, et meid hoida ja lihtsalt kuulata,» selgitas ta. «Sõbrad tekitavad turvalise tunde ja nad tasakaalustavad meid teadmisega, et saame kellegi peale loota ja teada, et kuskil on keegi.»

Tammingu selgitusel ei saa ükski ema või abikaasa katta teise inimese jaoks kogu hingeliste vajaduste vikerkaart. «Selleks, et meie isiklikus hingelises vikerkaares oleksid esindatud kõik värvid, vajame me erinevaid tegevusi ja koduväliseid sündmusi. Me vajame ka sõpru, kellega teha hulljulgeid tempe, mida üksi oleks igav ja mõttetu teha - naerda, tantsida ja tunda, et hallis argipäevas on olemas värvid.»

Vanad sõbrad on väärtuslikud

Sageli paneb teadmatus ja sellest tulenev hirm tundmatu tuleviku ees meid otsima minevikusuhteid ja -sõpru. «On ju tore meenutada vanade sõpradega minevikus olnut,» selgitas ta.

Oma töös terapeudina on naine üha sagedamini kuulnud just keskealistelt inimestelt, et nad on interneti vahendusel otsinud üles oma vanu lapsepõlvesõpru ja omaealisi sugulasi, kellega suhtlemine on erinevatel põhjustel katkenud.

«Nende nägudele ilmub neist ammustest suhetest rääkides midagi erilist ja nad tunduvad siis viis kuni kümme aastat nooremad,» rääkis ta. «Vananedes hakkavad inimesed hindama ja väärtustama lapsepõlve- ja noorukiea suhteid.»

Terapeut selgitas, et lapsepõlves ja noorukieas alanud sõprussuhted on erilise tähendusega, sest enamasti on need suhted soojad, avatud, siirad, emotsionaalsed ja hulljulged. Sellest tulenevalt on Tammingu sõnul vanemas eas uute sõprussuhete loomine keerulisem ja sageli jäävad need pindmisemaks või seotuks teatud valdkonna või klubilise tegevusega.

Terapeudi sõnul on tavaline, et elu jooksul kaob osa sõpru meie ümber ära ja asendub uutega. «On perioode elus, kus me lihtsalt «kasvame» osast sõpradest välja. Mida nooremad me oleme, seda enam on meil «sõpru». Vastavalt meie sisemisele arengule ja väärtushinnangutele muutuvad meie suhted ja ka sõpruse tähendus,» selgitas ta. «Pärast murdeiga liigitub suhtlusringkond tuttavateks, lähedasteks tuttavateks ja sõpradeks.»

Inimene peab olema sõber iseendaga

Psühhoterapeut Tamming selgitas, et on neid inimesi, kel on suurel arvul sõpru ning kes sõltuvad neist liialt, sest nad elavad väljapoole ja teiste jaoks. «See aga on sisemiste piiride ja eneseväärtustamise teema,» nentis ta.

Sageli oleme me terapeudi sõnul teiste jaoks olemas nõnda, nagu sooviksime, et teised oleksid meile. Kui aga tunneme end selle tõttu kurnatuna ja oleme üksi, siis kui vajaksime ise tuge ja ei oska seda väljendada, siis on see Tammingu selgitusel kindlasti äratundmise hetk, kus tuleks oma elu ning käitumist kõrvalt vaadata ja teha muudatusi, et õppida teadvustama oma vajadusi ja piire.

«Ka «ei» ütlemise oskusest on abi. Kui avad ennast oma lähedasele sõbrale, võid saada osa tema tähelepanust ja toetusest, andes sellega temale võimaluse olla hea. Kui pelgad, et jääd sõpradest ilma, lubades enda tõelisel olemusel ja vajadustel avalduda, siis tea, et tõeline sõber jääb sinuga,» selgitas ta. «Inimene peab eelkõige olema sõber iseendaga. Hea, oma vajadusi austav ja ennast armastav inimene on ka heaks võrdväärseks suhtluspartneriks sõbrale.»

Sõpruse hoidmisest rääkides lõi terapeut paralleele ilukirjandusega, milles sõprust on võrreldud taimega, mida tuleb aeg-ajalt kasta. «Pigem on küsimus selles, kuidas sõprussuhteid luua,» nentis ta. «Kui sõprussuhe on saavutanud sügava ja usaldusliku tasandi, siis pole seda vaja hoida - selle jaoks tuleb leida aega - tehes koos asju ja jagades oma mõtteid, muresid ja rõõme,» rõhutas ta.

Sõbrapäev teeb eestlastele head

Tammingu sõnul jõudis sõbrapäev meieni Soomest 1980ndatel aastatel. «Ka Ameerika traditsioonidel on sellele oma mõju olnud. Algselt oli see levinud koolides ja lasteaedades, levides vaikselt igas vanuses inimesteni,» selgitas ta.

Psühhoterapeudi meelest on see tore, et Eestis on see muutunud päevaks, mil peetakse meeles lähedasi inimesi. «Jätkuvalt toimuvad sellel päeval üritused lasteaedades ja koolides, kus käsitletakse sõprusetemaatikat ja selle olulisust. Ameerikalik versioon sõbrapäevast oleks meie ühiskonnale pisut võõrapärane, aga see vorm, mille ta viimase aastakümne jooksul on saavutanud, on tore.»

Ta selgitas, et Eesti on riik, kus sõbralikest pilkudest ja sõnadest kunagi küllalt ei saa ning kui korra aastas käib sellest üle «sõbralik laine», on see igati teretulnud.

Aili Tamming lisas veel, et sõprusest ja armastusest on läbi ajaloo räägitud ja kirjutatud väga palju. «See on inspireerinud luuletajaid, kirjanike ja filosoofe. Sõprus on sügav, hell ja intiimne side, mis eeldab usaldust, pühendumist ja avameelsust.»

Terapeut tsiteeris Cicerot, kes on öelnud, et kui puuduvad armastus ja sõprus, on elult võetud kogu tema mõnu. «Võime armastada ja luua avatud ja usaldusväärseid suhteid saab alguse lapsepõlves. Esimesteks sõpradeks on lapsele tema vanemad ja muud lähedased inimesed. Kui need suhted on olnud usaldusväärsed, turvalised ja rõõmupakkuvad, siis julgeb ka laps tulevikus luua sama avatud suhteid.»