Hellika Landsmann loobus glamuursest lennundustööst, et minna päästma kodutuid loomi: tunnen, et just siin on mu süda

Hellika Landsmann Foto: Erakogu

Raadio Elmar saates «Ikigai» käis külas endine lennundustöötaja Hellika Landsmann. Noor naine on teinud oma elus kardinaalse kannapöörde. Ta on jätnud töö lennundusmaailmas ja suundunud abistama kaitseta loomi. Saatejuht oli Henri Laumets. Kuula ja loe lähemalt!

Hellika Landsmann on päris Lõuna-Eestist, Annikoru külast. Ta sai keskhariduse Puhja gümnaasiumis ning lapsena tahtis ta saada baleriiniks. Elutee viis teda aga õige pea lennunduse juurde – noor naine õppis Eesti Lennuakadeemias lennundusettevõtte juhtimist ning hiljem praktiseeris ta oma teadmisi rahvuslikus lennukompaniis Nordica.

«Mind võlus lennunduse juures lihtne asi: pealpool pilvi on ju alati päike! Mis seal salata, mulle meeldib ka väga reisida. See meeldiv ärevus, rõõm ja põnevus, mis mind enne reisi tabab, on alati suur. Uude sihtkohta jõudmine on minu jaoks midagi väga erakordset,» rääkis ta raadio Elmar saates «Ikigai».

Mõned aastad hiljem tundis Landsmann, et lisaks lennundusele on tal vaja veel ühte olulisse valdkonna oma energiat suunata. Sedapuhku langes valik loomade heaolu suunal. «Olen loomakaitsja olnud lapsest saati, kuid teadlikult hakkasin sellega tegelema ülikooli aastatel. Arvasin toona, et loomakaitsjaks olemine on vabatahtlik töö, sellega pole võimalik igapäevast elatist teenida ning see jääb tegevuse mõttes alati vaid hobi tasandile. Ühel hetkel sain aru, et need ülesanded nõuavad minult ööpäevaringset panustamist ning täiesti uut elustiili,» sõnas ta.

Naine kirjeldas, mida kardinaalne karjäärimuudatus tema ellu tõi. «Lennundustöös valdas sõna otseses mõttes suhtumine - pealpool pilvi paistab alati päike. Maha jäi palju toredaid kolleege, kellega suhtlen kuni tänaseni. Usun, et sain sealt isegi häid sõpru. Loomakaitse töö on aga täiesti teistsugune, on palju pisaraid ja valu…kuid tunnen, et siin on mu süda. See on õhk, mida ma hingan ja elu, kuidas ma elan,» avaldas ta.

«Mu abikaasa on kaitseväes ja lootis, et võttis endale rikka lennunduses töötava naise. Ta arvas, et tema saab lõbutseda ning naine teeb tööd. Läks aga teisiti. Mõnikord saabun töölt koju väsinud ja nõrgas seisundis - nendel päevadel, kui on juhtunud mõne loomaga midagi kurba. Mees küsib nendel hetkedel, et kas ma olen oma töövalikusi kka kindel. Siiani olen olnud sihikindel ja loodan, et leian jõudu ka edaspidi. Tunnen, et need loomad vajavad mind,» rääkis Landsmann.

Landsmanni vastutuse all on täna Tallinna piirkonna loomade heaolu. «Hoolitsen varjupaiga töö eest ja jälgin, et sealne elukeskkond oleks korras. Selles töös on palju muret, mis seal salata. Alati on ka selline võimalus, et sa täidad rahulikult ülesandeid ja otsustad mitte üksikasjadesse süveneda. Teisisõnu…lihtsalt võtad seda kui tööd ja ei keskendu. Minu jaoks on loomakaitsmine aga elustiil. Olen töö tõttu kaks korda läbi põlenud ja ka praegu käin ma psühhoteraapias - tahan end joonele tagasi saada,» märkis ta.

Landsmann leiab, et loomadesse suhtumine kujuneb välja juba lapsepõlves, noore naise sõnul sõltub palju eeskujudest ning kasvatusest. «Ka Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalamet on endale suureks eesmärgiks võtnud keskkonna- ja loomakaitsehariduse jagamise. Koroonaajal on seda natuke keerulisem korraldada, kuid tavapäraselt on meil igal aastal korraldatud loengud 2. ja 3. klassi lastele. Lastele selgitatakse väga erinevaid nüansse. Räägime näiteks sellest, mis on kiip ja kuidas loomade eest hoolitseda,» rääkis ta.

«Loomakaitseseadus oli esimene seadus, mis taasiseseisvunud Eestis vastu võeti. Hetkel tunnen, et see on natuke aegunud ning vajab muutmist. Samas, teadlikkus koduloomade eest hoolitsemisel on õnneks viimaste aastate jooksul tõusnud – eriti, mis puudutab näiteks loomade kiibistamist, vaktsineerimist, steriliseerimist ning kastreerimist. Töö pole küll otsa saanud, kuid lootust on, et olukord läheb paremaks. Mugavaks ei tohi minna ning koostöö erinevate loomakaitseorganisatsioonide ning omavalitsuste vahel on oluline. Kui keegi ei teavita, et looma väärkoheldakse, siis pole võimalik meil kuidagi aidata. Kui aga kõik reageerimine, siis me teeme maailma kindlasti paremaks,» märkis naine.

Landsmann peab töö võtmes kõige olulisemaks nüansiks pidevat edasiarengut. Seda tõendab ka asjaolu, et hetkel on tal pooleli magistriõpingud TTÜ avaliku sektori juhtimise ja innovatsiooni erialal. Mida aga saab iga inimene panustada selle nimel, et loomadel oleks meie keskkonnas turvaline ja hea olla? «Alustada tuleks oma kodust, oma loomadest. Vaadake üle, kas nad söövad kvaliteetset toitu ning kas nad on vaktsineeritud. Tallinnas on kohustus, et kõik kassid ja koerad tuleb kiibistada. Kui sa näed hulkuvat või hädas olevat looma, ära kõnni lihtsalt mööda, anna sellest meile teada. Ära osta looma inimese käest, kes teenib nende müügi pealt vaid tulu, need loomad on tihtipeale haiged. Sa võid mõelda, et päästad looma, kuid palju rohkem kasu teed siis, kui annad teada sellistest äritsejatest. Võta loomapoeg hoopis varjupaigast…kinnitan, et meil on palju kassi- ja koerapoegi, kes endale kodu otsivad,» sõnas Hellika Landsmann raadio Elmar saates «Ikigai».

Kuula saadet SIIN.