KÜLMAVÄRINAD ⟩ «Mees näeb meie kodus öösiti pidevalt võõraid...»

Foto on illustratiivne. Foto: Shutterstock

«Oma praeguse elukaaslasega kokku kolides hakkasid veidrad asjad juhtuma, kuna tema vahel näeb vaime ja on saanud ka mõnega rääkida,» jutustab oma kirjas «Külmavärinatele» saate kuulaja.

Siin on katkend ühest kuulaja tõsieluloost, mille saates ette loeme. Mis edasi sai, peate juba saatest kuulama!

Mulle tuli meelde, et oma praeguse elukaaslasega kokku kolides hakkasid veidrad asjad juhtuma, kuna tema vahel näeb neid vaime ja on saanud ka mõnega rääkida. Ta muidugi ise ei pea ennast mingiks võimetega inimeseks. Ma nüüd katsun siis need veidrad seigad kuidagi loogiliselt ja arusaadavalt lahti seletada. 

Kõige pealt pean mainima, et enne mehega tutvumist oli mul olnud mõned korrad  unehalvatus, kuid midagi üleloomulikku ma sealjuures tavaliselt ei tajunud. See juhtus üldiselt hommikuti, kui kõik mu perest olid kodust lahkunud ja väljas oli juba valge. Ma ärkasin üles , aga ei saanud liigutada – olin nagu halvatud, mitte ükski lihas ei liikunud. Sain vaid silmad nii palju lahti teha, et ripsmete vahelt oli aru saada, mis mu ümber toimub ja kas väljas on valge või mitte.

Esimesel korral olin ma väga paanikas, aga siis jäin kuidagi magama ja tulin sellest seisundist uuesti ärgates välja. Edaspidi ma juba teadsin, et pean lihtsalt uuesti end magama sundima ja kõik saab korda.

Õnneks see unehalvatuse teema on suhteliselt harv, kuid hoopis tihedamini näeb mees meie kodus võõraid. Ta näeb neid ainult öösel, suvalisel kellaajal, kui hakkab parasjagu magama jääma või on juba natuke aega maganud. Ja ma olen sada protsenti kindel, et ta on nende nägemise hetkel ärkvel, mitte ei näe und, sest kui ma küsin, mis juhtus, siis ta räägib täiesti selgelt ja saab kõigest aru, nagu päevasel ajalgi. 

Igatahes on ta mulle rääkinud, et on varemgi näinud ka teistes kohtades vaime teda öösiti jõllitamas, näiteks hotellitoas või varasemas elukohas. Ta on rääkinud oma sõbranna vennaga, kes hiljuti tegi enesetapu ning ka oma vanavanaemaga, keda ta pole kunagi isegi näinud.

Tihedamini külastavad meid aga tema väitel hoopis võõrad hinged, kes lihtsalt igavusest ringi uitavad. Näiteks käis meid ükskord piilumas üks vanamees, kui me magasime ja kui mu mees selle peale üles ärkas ja teda märkas, siis vaim ehmus ja kadus nurga taha.

Siis on mees näinud, et meie voodi ümber oli hunnik inimesi, kes laulsid midagi. Ta on näinud ka seda, et minu kohale kummardus hõljudes mingi must kogu. Eriti detailselt nägi ta näiteks meie magamistoa akna all nurgas toolil (meil ei olnud endal seal tooli, see oli vaimu enda oma ilmselt) istuvat ühte vana meest vanaaegses riietuses, kes rahulikult ajalehte luges ning kui selle vaimu ja mu mehe pilgud kohtusid, siis ta lihtsalt ei teinud väljagi sellest, et mees teda nägi ja luges rahulikult edasi. Mehe arvates valvas ta meie und.

Palju kõhedam oli aga see, kui mees nägi keskaegsetes räbaldunud riietes vikatimeest meie voodi kõrval olevat öölampi uurimas. Kui vikatimees aga märkas, et mees teda vaatab, siis pööras ta meie poole selja, kõndis akna poole ja lahkus. See oli mehe sõnul nii reaalne ja ehtne vikatimees, et meil tekkis täitsa hirm. Miks ta meie koju tuli, kui ta meid ei tahtnud?

See eelnev jutt pole veel kõige veidram isegi – vähemalt minu jaoks...

Edasi kuula juba saatest!