- Abiellumisest unistavad romantilised naised on olemas - mina olen üks neist.
- Õnne tipul olemise tunnet peab aga toetama õige kleit.
- EI tahaks abielluda esimese ettejuhtuva tüübiga, kes on võtnud vaevaks ühele põlvele laskuda.
Kevad paneb südamed kiiremini põksuma, armuma ja pulmadest unistama. Mina olengi üks neist tüdrukutest, kes on juba väikesest peale unistanud, et ühel päeval ta abiellub ja saab kanda imeilusat pruutkleiti. Paraku ei ole keegi üritanud mulle sõrmust sõrme panna ja on vähetõenäoline, et see ka lähitulevikus juhtub. Seetõttu otsustasin ohjad enda kätte haarata ning kaaslase puudumisest hoolimata kogeda midagi, mis on tavaliselt käeulatuses vaid peagi tanu alla saavatele naistele.
Lugu ilmus 2021. Kuna täna algas kevad - armumiste ja pulmade kõrgaeg, avaldame selle taas.
Milline on unistuste kleit?
Minul on unistuste pulmakleidile olnud alati kaks põhikriteeriumit – see peab olema maani ja see peab olema valge. Kui olin pisikene, siis proovisin sageli selga oma ema pulmakleiti ja kujutlesin, kuidas ka mina ühel päeval just selles samas kleidis abiellun. Aastad möödusid, kasvasin suuremaks ning mõistsin, et ema pulmakleit on ajale totaalselt jalgu jäänud. Teadsin, et pean saama omaenda kleidi. Sellise, mis ühtib just minu olemuse ja kehatüübiga.
Päris detailideni ei ole ma oma unelmate kleidi tegumoodi siiski välja mõelnud. Kuna mina ja minu ema oleme mõlemad suured tõsielusaate «Say Yes to the Dress» («Kõige tähtsam kleit») vaatajad, siis tean, et nägemus ideaalsest pruutkleidist võib hetkega muutuda, kui neid lõpuks selga proovima hakatakse. Saates võib näha alatihti naisi, kes sisenevad salongi sooviga leida endale näiteks merineitsilõikega kleit, aga lahkuvad hoopis A-lõikelise kleidiga. Nii et kõige lihtsam viis teada saada, mis tõesti õige tunde tekitab, on proovida!
Tahaks õnne tippu
Muidugi tekib teleekraanilt neid lummavaid kleite ja õnne tipul naisi nähes soov ka ise midagi sarnast kogeda. Samal ajal ei taha mina kindlasti abielluda esimese ettejuhtuva tüübiga, kes on võtnud vaevaks ühele põlvele laskuda. Paraku on üsna tõenäoline, et unistus valgest pruutkleidist ja muinasjutulisest pulmast on ajanud paljude naiste pea segi ja pannud valesid valikuid langetama. Miks muidu on nii palju lahutusi? Selle valguses ei olegi nende uhkete valgete kleitide proovimine ilma kihlasõrmuseta enam nii suur patt, või mis? Feministlikust vaatenurgast on see ehk isegi ainuõige teguviis. Ma ei tea, kuidas teiega, aga minu peas oli see piisavalt veenev argument, et pea püsti pulmakleitide salongi poole sammuda.