:format(webp)/nginx/o/2021/10/26/14166648t1h6089.jpg)
Pole ime, et õudusfilme vaadatakse sageli kohtingutel. Jubedad linateosed panevad südame põksuma ja ajavad judinad peale. Need aistingud, mis tekivad meie närvisüsteemis hirmu korral, kattuvad osaliselt seksuaalse erutuse aistingutega.
Sestap on õudukat vaadates ideaalne võimalus asjad kuumaks ajada – suure tõenäosusega valdavad kohtingukaaslast samasugused tunded nagu ennastki.
Kliiniline psühholoog Chloe Carmichael nimetab väljaandes mindbodygreen.com veelgi põhjuseid, miks õudusfilmid nii populaarsed on.
Need sunnivad argimuresid unustama
Õudusfilmid tekitavad ohutunde, mistõttu nad haagivad jäägitult tähelepanu ega lase mõtetel uitama minna. Teisalt võib see olla ka põhjuseks, miks mõni õudusfilme üldse ei talu – tundlikuma inimese neelab film nii endasse, et pärast on raske sealt välja tulla.
Vaataja saab oma tumedamat poolt avastada
Õudusfilmid on ohutu viis lasta valla oma metsikum pool. Seda nähtust nimetatakse sublimatsiooniks ja tähendab see primitiivsete tungide rahuldamist sotsiaalselt heakskiidetud toimingutega – näiteks inimene elab oma agressiivsust välja sportides, mitte kakeldes.
Mis õudukaid vaadata?
Gamesradar.com on kirja pannud 30 parimat õudusfilmi läbi aegade.
Esikolmikus troonivad «The Shining» (1980), «The Texas Chain Saw Massacre» (1974) ja «The Thing» (1982).
Uuematest on välja toodud näiteks «Host» (2020), «A Quiet Place» (2018) ja «Get Out» (2017).