MÄRKA VÄGIVALDA ⟩ Psühholoog: eestlased ei tunne ära, kui neid väärkoheldakse

Foto: Shutterstock

Väärkohtlemise äratundmine suhtes ei ole alati kerge. Kliiniline psühholoog ja statistikaameti suhteuuringu küsitlejate toetaja Kaia Kastepõld-Tõrs selgitab, millised märgid viitavad vägivaldsele suhtele.

Vägivald suhetes võib olla nii vaimne, füüsiline kui ka majanduslik. Kliinilise psühholoogi Kaia Kastepõld-Tõrsi sõnul toimub vägivald enamasti võimu positsioonilt ning kannatada võivad nii mehed kui naised.

«Naised kogevad vägivalda sagedamini, samas on meestel nende kohta levinud stereotüüpide tõttu väärkohtlemisest rääkida raskem kui naistel,» sõnas Kastepõld-Tõrs.

Väärkohtlemise äratundmine on psühholoogi sõnul keeruline kahel põhjusel: psühholoogiline tõrge seda sellisena nimetada, sest see toob kohale reaalsuse, ning üleüldine arusaamine, kas minuga toimuv on väärkohtlemine. «Paljud abivajajad ei nimeta kogetut väärkohtlemiseks, sest see on nende viis ennast psühholoogiliselt kaitsta. Kui ma seda aga nii nimetan, siis pean leppima, et olengi raskustes. See on inimlikult väga raske,» lausus Kastepõld-Tõrs.

Ta lisas, et kui olukord on kestev ja väljapääsu ei paista, hakkab alateadlik toimetulekumehhanism keskenduma ellujäämisele. «Sealt omakorda hakkavad hargnema politseist avalduste tagasi võtmised, ilmse vägivalla eitamine ning vägivallatsejaga koostöö tegemine, et olla talle meelepärane ja päästa hullemast ennast ja lapsi,» selgitas Kastepõld-Tõrs.

Väärkohtlemise märkamise ja äratundmise juures üks olulisemaid tahke ongi psühholoogi sõnul traumateadlikkus ehk arusaamine sellest, et traumakogemus mõjutab inimest – tema võimet meenutada juhtunut, oskust kirjeldada väärkohtlemise episoode ja julgust sellest rääkida.

Ei maksa endale puru silma ajada!

Väärkohtlemise äratundmine hakkab pihta ühiskonnast ja kultuurist. Nii see, mida defineeritakse väärkohtlemisena, keda peetakse vägivallatsejaks, mida ühiskond arvab heaks ette võtta väärkohtlemise esinemisel, aga ka see, kas on ressursse, et reaalselt midagi muuta.

Psühholoog lisas, et sageli kaasneb väärkohtlemise tõlgendamisega vaidlus, kas iga peretüli on seda. «Siin ei maksa endale ühiskonna ega indiviidina puru silma ajada. Vastus on selgelt jah. Kui tüli käigus keegi lööb, sõimab või ähvardab, manipuleerib või kasutab ära oma võimu, siis jah, tegemist on vägivallaga,» kinnitas ta.

Väärkohtlemise juured on sageli lapsepõlvekogemustes, mis tähendab, et vägivallatsejad on tihti ka ise väärkohtlemist kogenud. See omakorda tähendab, et iga väärkohtlemise akt loob ajas korduvat mustrit, mis levib põlvkonnast põlvkonda. See ring tuleb psühholoogi sõnul katkestada.

«Kui täiskasvanud vägivallatseja düsfunktsionaalse käitumismustri muutmine on keeruline, sageli võimatukski peetud ülesanne, siis väärkohtlemise ahela katkestamine peres ning selle mõjust laste vabastamine, on nii majanduslikult kui psühholoogiliselt palju tulusam tee. Kui määratleme ennast ühiskonnana traumateadliku ja väärkohtlemist mitte sallivana, siis saame hakata seda ennetama, mitte enam ainult ahelaid katkestama,» sõnas Kastepõld-Tõrs.

Märka väärkohtlemist!

Psühholoog annab viis soovitust, mida iga suhte puhul kindlasti jälgida:

1. Kui sulle tundub, et asi ei ole õige, siis usalda seda, et midagi ongi valesti. Näiteks, kui sulle tundub, et sinu partner kontrollib liigselt sinu käike või valikuid.
2. Kui tunned end oma suhtes ohus olevana mis tahes viisil – näiteks ähvardatakse sulle oluliste inimeste või asjade kahjustamisega. Samuti, kui sa kardad oma partnerit – selleks, et armastada, ei pea keegi teise inimese turvalisusega riskima.
3. Kui sinu eneseväärikus, eneseusk ja enesehinnang on löögi all. Üks terve suhe toimib siiski juhul, kui saad selles olla iseendana.
4. Kui rahalised ja muud tähtsamad otsustused on koondunud partneri kätte ja teil ei ole võimalik neis kaasa rääkida.
5. Kui märkad kellegi teise suhtes ebatavalisusi – ähvardavaid, ohustavaid suhtlemisviise või füüsilisi vigastusi, piiravaid reegleid elukorralduses – siis leia viis selle uurimiseks.

Kui saad kutse osaleda suhteuuringus, siis tee seda kindlasti!

Alates oktoobrist viib statistikaamet läbi Eestis seni suurimat ja terviklikumat suhteuuringut «Turvalised suhted pereringis, tööl ja väljaspool». Kastepõld-Tõrsi sõnul annab uuring reaalse võimaluse hinnata, milline seis on suhetes väärkohtlemise ja muude turvalisust kahjustavate käitumistega. Statistikaameti uuringu osalejad valitakse rahvastikuregistrist 18–74-aastaste elanike hulgast juhuvalikuga. Selleks, et tulemusi laiendada kogu elanikkonnale, küsitletakse ligikaudu 16 000 inimest. Uuringus on osalema oodatud nii need, kes on kogenud väärkohtlemist, aga kindlasti ka need, kes sellega kokku puutunud ei ole – nii naised kui mehed, noored kui vanad, linnas kui maal.

«Uuring võib olla väljakutse neile, kellel on olnud väärkohtlemisega kokkupuude. Teadke, et meie küsitlejad tulevad lugupidava suhtumisega ning teie kogemus on hoitud ja väärtustatud. Tegemist on teemaga, kus iga päästetud ohver on tohutu võit. Kui osaled uuringus ja aitad meil aru saada probleemi levikust ja olemusest, siis saame omalt poolt kaasa aidata ohvrite paremale ja varasemale märkamisele ning abistamisele,» julgustas psühholoog uuringusse kaasatuid.

Teavitus suhteuuringus osalemiseks saabub valimisse kuuluva inimese e-mailile või paberkujul kodusele aadressile, mis on märgitud rahvastikuregistris peamiseks kontaktaadressiks. Uuringus saab osaleda nii interneti teel küsimustikule vastates kui ka silmast-silma intervjuu käigus.

Kaia Kastepõld-Tõrs on töötanud oma kliinilise psühholoogi ja psühhoterapeudi karjääri jooksul naistekliiniku, seksuaaltervise kliiniku, psühhiaatriakliiniku patsientidega ja hetkel TÜ nõustamiskeskuse klientidega. Igal pool on ta kokku puutunud ka lähisuhte- ja perevägivalla erinevate väljendustega.