Pikaajaline kultuuritöötaja Argo Juske nimetab end isehakanud kultuuritöötajaks, kes vaevu paarikümneaastasena alustas täiskasvanute huviringide juhendamisest ja on nüüd koolitanud end asendamatuks kultuurikorraldajaks ning säravate ideede ning laitmatu teostuse poolest tuntud kujundajaks. Tema põhitöökohas Tori Rahvamajas käis Argol külas saatejuht Tiiu Sommer.
Kaheksandat põlve torilase Argo Juske suurim kirg peitub kujunduse valdkonnas: Eesti Draamateatri, Estonia kontserdisaali, Tartu Näituste messikeskuse ja Pärnu Kontserdimaja lavad on talle tuttavad. «Ma ei pea elama Tallinnas või Tartus, et seal midagi teha,» sõnab Argo ja tunneb rõõmu, et on saanud ennast erinevais paigus loominguliselt välja elada. Talle tundub sümpaatne, et järjest enam muusikuid ja teisi kultuuritegelasi on otsustanud elada vaikuses ja väikestes kohtades. Juske paneb kaasmaalastele südamele: «Armas eestlane, vaata, mis su ümber on! Siin on imeline vaikus ja rahu, mida võiks rohkem märgata. Meil on võimalus einestada ilusas uhkes restoranis või minna piknikukorviga keset raba. Eestimaa on ideaalne koht!»
Argo Juske tee floristika ja kujunduse maailma sai alguse aastal 1995, mil toimusid koolinoorte lilleseadevõistlused, kuhu otsiti Pärnumaa esindajaid. Noormees oli Tori koolis silma jäänud, ta saadeti kursustele ja võit sai koju toodud. Argot käivitab siiamaani soov inimestele ilu pakkuda, sest nagu ta kinnitab: «Ilu päästab maailma, ilu meie ümber kasvatab inimeses ilumeelt ja heatahtlikkust.»
Üheks õnnestunumaks tööks nimetab ta kujundust Arvo Pärdi muusika esitusele, kui lavale toodi rabamännid ja kanarbikud. Selle eest sai ta maestro käest isiklikult kiita. Tihti on õnnestumiste taga tugev tunnetus ja teadmine, mis inimestele meeldib. Suurima arengu toovad aga väljakutsed ja nendele uute lahenduste leidmine.
Nii kultuurikorraldaja kui kujundaja töö jääb tihtipeale märkamatuks, kuid Argo Juske sõnul on tore, kui kui inimesed su stiili ära tunnevad ja seda ka ütlevad. Ka on Argole sümpaatne dirigent Toomas Volli mõte tunnustada kavalehel kõiki töötajad, kes sündmuse õnnestumiseks oma panuse annavad.
Argo Juske teab, et sära silmades ja loominguline ind võib vahepeal kustuda ja teab ka, et kuni söed veel tuha all hõõguvad, pole midagi hullu. Energiat saab ta kontrastsusest, näiteks naudib Juske elamist nii Tallinna kesklinnas kui Tori lähedal rabade vahel ja lubab, et niikaua, kui see talle rõõmu pakub, jätkab ta just sellist elumudelit. Argole meeldib, et ta saab olla loominguliselt vaba ent nendib, et unistusi võiks rohkem olla. «Naudin loomingulises tipus olemist, aga tahaks juba veidi rohkem oma aega,» sõnab ta tasakaalu otsimise kohta.
Harjumatud sulgemisperioodid võimaldasid Toris ellu viia projektid, mis tõid kultuuri avalikku ruumi. Nii on Tori bussijaamas galerii ning ööpäevaringselt nauditavad välinäitused põrgu ja kiriku juures. Kogemustega kultuurikorraldajana tunneb Juske kerget hirmu, kust leida pärast sunnitud pause motivatsioon ja sära, kuid usub, et kultuurihuviline leiab tagasitee rahvamajja - laulukoori, tantsuringi või harrastusteatrisse. Samas arutleb ta julgelt, et ehk teatud viljad saavadki otsa ja tulebki istutada uued õunapuud, milled viljad ongi uue maitsega. Äkki tulevadki uued suunad, uued laulu- ja tantsupeod hoopis uues võtmes?
Kuula täispikka jutuajamist siin: