1930. aastate Eesti ajalehti vaadates võib näha, et tutvumiskuulutuste avaldamise võimalust kasutati aktiivselt. Ilmselt oli see vahetu ja silmast silma suhtluse alternatiivina piisavalt taskukohane ning lihtne moodus leidmaks uusi ja huvitavaid tutvusi, häid sõpru või isegi eluarmastust.
2021. a kevadsemestril Tallinna Ülikooli üliõpilaste ELU (Erialasid Lõimiv Uuendus) projekti raames läbi viidud uuringus käsitleti aastatel 1900‒1944 Eesti ajalehtedes avaldatud tutvumiskuulutusi.
Kuigi tänapäeval on tutvuste otsimine ajaleheveergudelt internetiavarustesse kolinud, muutunud on keel ja ühiskondlik kontekst, ei ole tutvumiskuulutused ja soov armastust leida siiski kuhugile kadunud.
Eesti sisepoliitikale vajutasid pitseri 1934. aasta 12. märtsi sündmused, mil Riigivanem K. Päts kuulutas välja üleriikliku kaitseseisukorra. Postimehe peatoimetaja J. Tõnisson jäi äraootavale seisukohale, sest vabadussõdalaste suhtes rakendatud vahendid pidid A. Raagi mälestuste põhjal olema mõeldud vaid tõelise demokraatia ja kodanike põhiõiguste kaitseks. See põhimõte ei püsinud siiski kaua, sest valitsus hakkas peagi arveid õiendama riigivõimu üha kriitilisemalt suhtuvatesse ajakirjandusväljaannetega ja poliitilisi oponente (sh. ka Rahvusliku Keskerakonna) tasalülitama, saates Riigikogu vaikivasse olekusse.
18. detsembril 1934 võeti vastu siseministri sisekaitse ülema ülesannetes K. Eenpalu sundmäärus nr 19 (RT 1934, 107, 845), mis puudutas otseselt käesolevat teemat. Nimelt vastutas tegevtoimetaja kuulutuste sisu eest, sest kõlblusetuse ja sündsusetu sisu avaldamise eest võidi teda Kaitseseisukorra seaduse §9 punkt 2 (RT 1930, 61, 423) alusel karistada aresti või kuni kolmekuuse vangistusega või rahatrahviga kuni 3000 krooni.
26. juulil 1935 võeti siseminister sisekaitse ülema ülesannetes Eenpalu käsul Eesti Kirjastus-Ühisus Postimees sekvestri (varanduse sundvalitsemine) alla, millega toimetus ei juhtinud oma saatust enam ise, vaid pidi juhinduma Riikliku Propaganda Talituse ettekirjutatust. Tõnisson, kes oli varasemalt kosjakuulutuste vastu ägedasti sõdinud, väites, et Postimees pole mingi bulvarileht, mille kaudu endale elukaaslast otsitakse, vaid tõsine eesti poliitikaleht (Milleks, millest ja kuidas tervendati «Postimeest» 1935. aastal), vabastati peatoimetaja ametist. Põhimõte, mis oli majanduskriisi aastatel mõjunud niigi keerulises rahalises olukorras olevale ajalehele raskendavalt, sest neil tuli ajakirjandusturu destabiliseerimise tingimustes konkureerida kuulutuste ja lugejate üle oluliselt suurema tiraažiga väljaannetega nagu Päevaleht ja Vaba Maa.
1935. a ajalehes Postimees ilmunud tutvumiskuulutuste põhjal ei ilmne, et need oleks olnud mõjutatud rahvuslikkuse tõusust, mis seisnes Eenpalu propageeritud kodukaunistamise kampaanias, nimede eestitamises kui ka madalast iibest tingitud lasterikaste perede tähtsuse rõhutamises.
Viis kõige omapärasemat kuulutust
Kas tohib vaene mees abielluda rikka naisega? Tihti olen selle peale mõelnud, kas tohib vaene mees abielluda rikka naisega, ehk võib sellest hiljem tekkida üks korralik abielu tüli. Olen kaine ja korralik noormees, 26 aastat vana ja veel senini puhastverd poissmees ja just sel lihtsal põhjusel, et olen vaene. Abielluda ju võiks, kuid mis hakata peale, kui oleme mõlemad vaesed? Rikkad naised jälle vaevalt abielluvad vaesega. Kes soovib, kandideerigu? «Faverol».(Abieluleht 15.02.1931)
Hallo!!! Silmad siia!!! Noorhärrad, kas leidub teie seast, kes magusat suutäit ei põlga. Maasikas, kes juba ammu ootab noppijat, soovib kirjavahetust. Päevapilt soovitav, kuid mitte nõuetav. Aadr. M. Tomberg, Sepa tän. 5, Pärnu.(Abieluleht 15.03.1931)
Ajakohase haridusega sõdur soovib tutvuda preili või prouaga. Ent sellisega, kelle isikus leidub kõrgel määral külalislahkust ja kelle majapidamispolitikat see ei halva kui ta tunneb oma sisima mina kõlbliseks kohustuseks pakkuda sõdurile klaas sädelevat veini ja... ja., sest sõduril on ikka rahakriis. Asja palun võtta kõigiti tõsiselt ja usaldusväärselt. Saladus garant. . Teat. slt. .57249». (Postimees, 09.03.1935)
Olen nõus abielluma proua või preiliga, kes laenab 50 krooni. Kirj. slt. «Kiire abielu». (Ajaviiteleht 30.04.1933)
«Samaaria naine» 46—58-a. vallaline või tõeline lesk, provintsist, maalt või linnast, kes on õnnistatud vaimsete ja aineliste varadega. Tule alla Jeeriku poole: sinu abistavat kätt ootab seal toetustvajav, aga intelligentne, keskharidusega linnas ja maal kogenud karske invaliid. Kirjad. slt. «Põhjapoeg». (Postimees, 05.01.1935)
2021. a kevadsemestril Tallinna Ülikooli üliõpilaste ELU (Erialasid Lõimiv Uuendus) projekti raames läbi viidud uuringus käsitleti aastatel 1900‒1944 Eesti ajalehtedes avaldatud tutvumiskuulutusi. Eeskätt keskenduti 1930. aastatele ning väljaannetele Postimees, Abieluleht, Päevaleht, Film ja Elu ning Ajaviiteleht.
Uuringus osalesid Iida-Mai Einmaa, Laura Jaansen, Mona Lii Konnapere, Kaido Laurits, Silja Oras, Regina Palgi, Galina Rannama, Marion Rennel, Mailis Rudisaar, Henri Saar, Anna Simagina, Mirell Talbre, Prudence Teder ja Maria Viidebaum juhendajate Uku Lemberi ja Ülo Siiraku toel.