ARVAMUS ⟩ Liis Lusmägi: tänapäeva õpetajad pelgavad lapsevanemaid

Liis Lusmägi. Foto: Külli Rummel

Sügiskuu september tõi ka sel aastal klassitäied lapsi, kes asusid kooliteele päris esimest korda. Koos koolijütsidega on ärevuses ka lähedased, tahaks ju väga, et laps hakkaks hästi õppima ning saavutaks head suhted kaaslaste ning õpetajatega. Kui palju saab selle heaks panustada kodu ise ja kuidas tagada hea koostöö kooli ja kodu vahel? Oma mõtteid jagab ajakirjanik, edumentor ja kahe koolilapse ema Liis Lusmägi.

Kooliteemadest jookseb punase niidina läbi üks ilus sõna. See on «koostöö». Tihti kasutatav ka kontekstis, kus tegevuses mitu inimest ja/või ametkonda. Kui me kolleegidega koos tööl oleme, siis millal me teeme koos tööd ja millal koostööd? Kas koostöö on ainult siis, kui kõik osalised teevad täpselt ühepalju või on koostöö ka see, kui üks annab 75 protsenti ja teine ainult 25 protsenti? Ühest vastust pole. Seda meelt olen küll, et selleks, et koos tööst saaks koostöö, on oluline üldse kokkuleppele jõuda. Ma usun, et sama põhimõte kehtib ka kooli ja kodu suhete puhul.

 

Usaldan oma kunagist kodukooli

 

Mina ise omandasin hariduse väikeses maakoolis ning omast kogemusest võin öelda - väikekoolis ja väikeses klassis on koostöö parem. Esiteks saab õpetaja iga lapsega tegeleda, ja pealegi – kui klassis on vähe lapsi, ei saa ju õppimisest kõrvale hiilida! Teiseks tähendab vähem lapsi ka vähem koolistressi. Muidugi tuleb ette pahandusi ja kaklusi, kuid need ei jää varjatuks, kõik lahendatakse ära. Kui kooli kogukond on väike, on kõigi huvi, et lastel mööduks õppimine turvaliselt, positiivses keskkonnas ning heade suhete valguses nii koolipersonali kui ka kodu vahel. Leian, et see kõik algab kommunikatsioonist. Et me mõistame teineteise ootusi ja et me ei eeldaks, vaid oleksime vajadusel avatud mõistlikele aruteludele.

 

Elu pöördus nii, et sellest sügisest õpivad minu endises pisikeses kodukoolis mu enda lapsed. Saadan neid hommikuti teele mõttes ilusad mälestused oma koolipõlvest ja usun, et kunagi mäletavad mu poeg ja tütar oma kooliaega samuti helgena. Oleme lapsevanematena selle nimel valmis andma parima ja usun, et seda teevad ka teised koolis - õpetajad, õpilased, lapsevanemad.

 

Esikohale lapse ja õpetaja hea suhe

 

Samas olen tutvusringkonnas kaasa elanud sellistele kooli algustele, kus kõik peaks justkui töötama, aga selle asemel tekivad kooli ja kodu vahel arusaamatused.

 

Mulle meeldib pereterapeut Tiit Kõnnusaarelt kuuldud mõte, et «probleemi peab lahendama see, kellel probleem tekib.» Sisuliselt tähendab see vastutuse võtmist, tegutsemist, aga eelkõige - loobumist kellegi teise süüdistamisest. Ehk, kui probleem on lapsevanemal, on tema ülesanne näidata initsiatiivi, kuulata teisi ja pakkuda lahendusi, mitte heita õpetajale või koolile ette tegemata tööd. Sama kehtib, kui probleem on koolil, sh õpetajal, kindlasti on siis oluline keskenduda sellele, mida saab teha nii, et säilib lapse ja õpetaja hea suhe ning mõlema eneseväärikus.

 

Olen kuulnud, et tänapäeva õpetajad pelgavad lapsevanemaid. Ma isegi usun seda, sest olen ka ise lapse lasteaia lõpurühmas näinud, kuivõrd teadlikud võivad vanemad olla, ammutades infot erinevatest õppemeetoditest. Lõpuks sattus rühmaõpetaja lausa kimbatusse - kes tegelikult juhib ja kasvatab rühma, kas õpetaja või vanem? Ma arvan, et see kõik on paljuski tekkinud seepärast, et «enam ei pea olema nii, nagu oli vanasti». On uus aeg, uued meetodid, inimesed on teadlikumad ja selles polegi midagi halba kui kool ja kodu diskussiooni peavad. Kurb on aga see, kui lapsevanemad ja õpetajad asuvad «võitlema teine teisele poole rindejoont».

 

Koostööd veavad täiskasvanud

 

Laste õnneliku koolielu kujunemise võti on täiskasvanute käes. Meie täiskasvanutena laiemalt, mitte ainult lapsevanematena, peame teadvustama enese kui eeskuju rolli. Me ei saa valida seda, kas oleme eeskujud või mitte, me saame valida, missugused eeskujud me oleme. Ma ei mäleta enam, missugusest raamatust või kellega vesteldes (olen ette tänulik neile, kes oskavad mind algallikani juhatada) jõudis minuni mõttekäik, mis rõhutab täiskasvanu isiklikku vastutust suhtes nii oma kui ka teiste lastega: «Missugune on suhe lapse ja täiskasvanu – olgu ta lapsevanem, tädi, onu, vanavanem, õpetaja, treener või keegi muu – vahel, on 100 protsenti täiskasvanu vastutada. Alati.»

 

Selge on see, et probleemid ei kao meie elust kuhugi ja kõike ennetada pole võimalik. Oluline on aru saada, mis on probleemi algpõhjus, õppida kuulama ka teise vaatenurka ning alles seejärel saab mõelda lahendusele. Oluline on aru saada, mida me soovime õpetajate, kooli juhtkonna, tugispetsialistide, treenerite, lapsevanematena. Oluline on kuulata ka last, õpetada tedagi probleeme lahendama, võtma vastutust oma sõnade, tegude ja tagajärgede eest nii nagu on lapsele eakohane. Sel moel sünnivad kokkulepped ning tekib ka koostöö ja mõistmine.