Õpetaja Kätlin Kallas: kõige hullem on ükskõikne õpetaja, kes lapsi südamesse ei lase

Kätlin Kallas Foto: Erakogu

Uue õppeaasta algus on ärev aeg ka koolipersonalile, kuid kõige enam puudutab see algajaid õpetajaid. Käige kindlasti täiendkoolitustel ja ärge peljake vajadusel abi otsida, soovitab kolleegidele Loova tuleviku kooli õpetaja Kätlin Kallas.

Tunnistan, et üheks minu erialaseks kiiksuks on sügise hakul poodides jälgida koolitarbeid valivaid lapsi ja vanemaid. Eriti vanemaid. Kui augusti algul näeb värviliste riiulite ümber tiirlemas ainult mõnd õhinapõhist vanemat, kelle laps ilmselt alustab esmakordselt kooliteed, siis mida aeg edasi, seda närvilisemaks muutub õhk.

 

«Ma tõesti ei tea enam, mida nad seal koolis tahavad.» Seda ütles vanem, kelle põsed olid ostlemisest punased nagu saabuva sügise sügisõunad. Oli 31. august. Järgmisel päeval algas kool.

 

Esmalt mind ehmatas see väljaütlemine, sest loomulikult ma tundsin ennast «selle kellenagi», kes tekitab oma tahtmistega stressi. Võtsin isiklikult, ühesõnaga. Järgmisel hetkel hakkas kuklas kummitama Orelipoisi tuntud lauluviis ja mantraks kohandatud sõnad: «Kui tahad olla vaba, siis ära võta isiklikult.»

 

Ma nimetan seda mantrat ka tööriistaks, mida on hea kasutada koolis, kui õpilase või lapsevanema kommentaarid kriimustavad. «Õpetaja, sul on vale kuupäev tahvlil!» või «Õpetaja, sul on minu töö valesti parandatud». Ei tasu solvuda. Pealegi, kui õpetaja on klišee, siis paistab see kaugele välja. Õpetajal on õigus olla ekslik inimene, kes andeks palub ja andeks saab.

 

Jah, õpetajal lasub suur vastutus noorte maailmapildi kujundamisel. Ilmselt on ta üks suurimaid mõjuisikuid kõikide teiste instagrammerite, juutuuberite ja tiktokkerite vahel. Meil kõigil on veel üks ühine väljakutse – peame kokku puutuma kommentaaride ja alati mitte nii konstruktiivse tagasisidega. Solvumine on seejuures aga igaühe enda valik.

 

Minu kogemus õpetajatöös on näidanud, et sujuvaks kooli ja kodu vaheliseks koostööks alati ainult pinali ja kirjutuslaua hankimisest ei piisa. Nagu üks lapsevanem ütles, see on alles jäämäe tipp. Võib ette tulla ka näiteks emotsionaalseid telefonikõnesid, ümarlauavestlusi, konfliktseid olukordi, mis kõik vajavad tasakaalukat õpetajat. Seepärast julgustangi õpetajaid aktiivselt osalema erinevatel täiendkoolitustel, mis aitavad keerulistes olukordades lippu kõrgel hoida. Edasi viib ka, kui õpetaja soovitab enesearenguks valmis vanematele head koolitust või seminari. Ei ole enam uudis, et keerulistes olukordades aitavad õpetajat kooli tugispetsialistid, juhtkond ja kolleegid. Tihti jäädakse aga murega üksi ja kantakse seda truult endaga kaasas. Sellistes olukordades ei tohiks järgida reeglit, et jagatud mure on kaks muret.

 

Kui õpetaja on või muutub oma töö suhtes ükskõikseks, siis on see kõige hullem, mis õpilaste suhtes juhtuda saab. Ükskõikse õpetaja sulest ei tule tunde, mis õpilasi edasi kannaks ja toetaks. Õpetajakoolituses käis ringi nali ja legend, et õpetaja ei tohiks kunagi öelda, et talle meeldivad lapsed. See pidavat õpetajale kahtlase kuulsuse andma, mis ajalehe esikaanele viib. Hea nali küll, aga ma leian, et õpetaja ei saa ka kanda südamel silti «Vabu kohti ei ole!».