REPORTAAŽ ⟩ «Suvitajad» jõudis kinno - mis toimus võtteplatsil?
/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
13. veebruar 2023, 09:06
Kaua oodatud «Suvitajad» jõuab täna kinno. Tegu on kultuskomöödiast «Siin me oleme» valminud uue versiooniga. Postimehe reporter käis võtteplatsil. Juba seal toimus rohkem kui oskaks ettegi kujutada!
Lugu ilmus Postimehes augustis 2021. Seoses esilinastusega avaldame selle taas.
Kas komöödiafilmi võtted on naljakad? Kust sa seda muidu teada saad, kui tuleb ise kohale lennata. «Suvitajate» võtteplats Saaremaal on vilkalt sagivaid inimesi täis, kuid stressis pole keegi. Asi paistab paljutõotav. Kaadrisse hõljuv Kaire Vilgats on selgelt suurem kui elu: uhke kaabu, lumivalge jumpsuit, leekivpunased huuled. Pausi ajal uurin, mis on seni olnud filmi naljakaim stseen.
«Võitlusstseen mesilastega,» teatab diiva. «Siitsamast kütsin sireli alla, rapsisin ringi ja kaevu juures saabub puänt, kuidas päästa naine mesilase rünnakust – sain sahmaka vett näkku. Aga seda tuli ju mitu duublit teha. Kaia (Triisa, grimmikunstnik) muudkui kuivatas jälle ära, tegi meigi korda, ja saad uue lahmaka kaevukülma veega. See oli päris... põnev tunne.»
Kuulda saades, et filmitegijad just teda legendaarse Kohviveski ja nüüdse Sohvia kandvas rollis näevad, oli Vilgats vaimustuses. «Vau! Päriselt või? Loomulikult oli hea meel, et keegi näeb mind sellisena. Eks kõhklusmomendid olid ka, aga kui tegijad mind usaldavad, siis mina usaldan vastu!»
/nginx/o/2021/08/27/14023926t1h6ca4.jpg)
«Suvitajad»
«Suvitajad»
Uus Eesti komöödiafilm «Suvitajad» põhineb Juhan Smuuli samanimelisel jutustusel nagu ka 1978. aastal valminud ülipopulaarne telefilm «Siin me oleme».
Plaani järgi jõuab film vaatajate ette 2022. aasta alguses, Juhan Smuuli 100. sünniaastapäevaks.
Režissöör Ergo Kuld, stsenarist Martin Algus, produtsendid Kristian Taska, Tanel Tatter ja Veiko Esken. Osades Kaire Vilgats, Meelis Rämmeld, Ago Anderson, Maarja Jakobson, Pääru Oja, Kristel Elling, Lauri Nebel jpt.
Võtted toimusid Saaremaal Olli-Mihkli talus.
Parasjagu filmitakse simmanistseeni, linnarahvas sätib end peoks valmis. Seisame koos stsenarist Martin Algusega murulapi serval, kui keegi hõikab: «Kaadris!» No ei vedanud! Eks ma salaja lootsin, et vilksatan filmis, aga seda ei juhtu. Lippame mujale juttu ajama.
«Minu jaoks oli see äge väljakutse – kuidas luua samas algteosest võrdväärne, aga iseseisev komöödia,» räägib Algus. «Võin öelda, et uues filmis löövad kired lõkkele ja juhtub igasugu ootamatusi, mida ei ole ei raamatus ega eelmises filmis.»
Kui mõned ootavad kultusfilmist tuttavaid kohti, siis neidki võib uuest komöödiast leida, aga uues võtmes. «Väga loodan, et meie filmist tulevad mõned killud sinna arsenali juurde ning kahe filmi peale kokku saab neid lõpuks rohkem.»
Martin Alguse võimes tabavaid ütlemisi luua ei kahtle ükski Eesti kinofänn. Samuti oskuses nalja varjus tõsiseid teemasid avada. «Me võtsime konflikti ja istutasime sinna taha tõelised probleemid,» selgitab stsenarist. «See lugu pole ainult pealiskaudne naljalt naljale lendlemine. Kui asjal on tõsi taga, on ka nali lõppkokkuvõttes naljakam.»
Algus leiab, et olgugi kahe filmi vahel 43 aastat, on inimese põhiolemus väga vähe muutunud. «Toona pidasid end teistest paremaks nõukogude inimesed, täna need, kes loevad ennast edukaks. Nad on edule lõivu maksnud – närvikava on kehvem. Inimloomus on ikka sama, muutunud on ainult maskid.»
Produtsent Kristian Taska on teadlikult võtnud ette Eesti kinokunsti legendaarse kraami, mis teda ennast kunagi kõige enam kõnetas. «See on kummardus algmaterjalile, aga noorem põlvkond polegi nende teostega enam kursis. Tahame neid lugusid uuesti rääkida enda rõõmuks, aga ka selleks, et need kestaks. Ja kõige taga on ikkagi omakasupüüdlik soov saada selfie’d.» Mis mõttes?
«Jaa, selfie’d oma lapsepõlve iidolitega. Pildid Lauri Nebeli, Riina Heina ja Margus Lepaga on minu kolm kõige kallimat fotot.»
Näitleja põgenes võtteplatsilt
Ootamatult saame kaela vihmavalingu. Võtteplatsil käivitub otsekohe action-filmi tempos tegevus. Tegevprodutsent ja operaatori assistent Olev Sten Erik Jõgi rebib särgi seljast ja sööstab kallist kaamerat päästma.
«Meil oli eile just väga lõbus kaamera päästmise lugu,» jutustab ta heatujuliselt. «Oli ka vihmane, hästi libe ja meie tootmisjuht Ervin Roots kukkus loomulikult roosipõõsasse. Nüüd on tal kaks pikka küünistust näos ja meie kutsume teda Ervin Roosiks.»
Kuid juhtub ka näitlejatega. Mina olen siiani uskunud, et filmis kaasa lüüa on auasi, kuid kõik näitlejad seda paraku ei arva – üks tegelane saabus võtteplatsile ja lasi lihtsalt jalga!
«Tõime platsile kuke, aga ta põgenes. Läks kahe kanaga ja kaduski, ainult mune leidsime hiljem põõsa alt. Tuli osatäitja välja vahetada.»
«Kui on loomad võtteplatsil, on see alati ettearvamatu,» muheleb Ärni rollis üles astuv koomik Ago Anderson. «Kõige rajum oli kitse lüpsmine. See kits keeldus meile oma piima andmast. Aga siis äkitselt keeras näo minu poole ja andis mulle musi. Ma andsin vastu ka! Ei tea, kas see filmi sisse jääb, aga see oli nii äge.»
Anderson tunnistab, et maamees Ärni talle õudselt meeldib, kuid Saaremaa murrakuga oli omajagu pusimist.
Ärni naist Lainet kehastav Maarja Jakobson usub, et mõningane skeptilisus on tegelikult väga vabastav. «Eks ikka öeldakse, et vana film on ju nii hea, mis te sest uuesti teete. Omal ajal Sulev Nõmmik kirjutas stsenaariumi üsna enda järgi, aga meie läheme oma rada pidi, võttes aluseks Smuuli loo. Uued naljad tulevad juurde ja Ärni ning Laine vahel on selles filmis rohkem armastust.»
Paremini kirjutatud tegelased
«Uue stsenaariumi pluss on see, et karakterid on rohkem lahti kirjutatud ja see paneb asjad paremini paika,» arvab Lauri Nebel – ainus näitleja, kel on osa mõlemas filmis. Filmis «Siin me oleme» mängis ta noort armastajat Timmut, «Suvitajates» aga pillimehest naabrit. Kinolinal laulda ja pilli mängida on teatribändist Hampelmann tuntud Nebelile alati sobinud. Kuid filmitegemise tempo ja meetodid on täna hoopis teised kui toona.
«Kordi kiiremini tehakse filmi kui siis!» teatab Nebel. «Tol ajal filmisime kogu suve: hakkasime enne jaanipäeva peale ja lõpetasime septembris. Nüüd võetakse vähem kui kuuga kõik üles.»
Näitleja ei eita, et Timmu roll ja tsitaadid käisid temaga aastaid kaasas. «Smuuli ütelused olid väga täpsed. Neid tuli sealt filmist ikka rodu! Aga Martini tekst on minu meelest veelgi smuulilikum. Ootan põnevusega, mis paralleele tuleb. See, et tehakse just omamoodi, on kindlasti uue filmi tugevus.»
Los Angelese diiva eksis metsa
Samal ajal on hoogsas rütmis mitu stseeni üles võetud. Murul ukerdab graatsiliselt sire näitlejanna, keda näo järgi kohe ära ei tunnegi. Erna rolli täitev Kristel Elling läks peale lavakat kohe tööle Londonisse ja mängib viimased kaheksa aastat Los Angeleses. Kuidas sattus Ameerika näitleja Eesti filmi? «Ergo helistas ja ütles: Kristel, tule siia, teeme filmi! Ja tulin.»
Kuid Los Angelese diiva sattus peagi metsikusse seiklusse. Kristelil ja Maarjal lõppes võte natuke varem ja kaunitarid käisid koos söömas. Maarja läks praami peale, produktsioonibuss pidi Kristelile järele minema. «Aga mina mõtlesin, et hakkan neile vastu tulema,» jutustab Elling elavalt. «Kõnnin tunni. Täiesti kottpime! Mets on paremal ja vasakul. Põõsas sahiseb – kits hüppab välja. Teises põõsas krabistab mäger. Ja nagu filmis ikka juhtub – telefon sai ka tühjaks!»
Õnneks avastas Kristel viimaks, et tal on ka Ameerika telefon kaasas, sai ühendust võtta ja peale teist tundi leiti ta ikka üles.
«Füüsiline komöödia – see mulle meeldib,» on Kristel filmikogemusega rahul. «Ma ei taha ette asju ära rääkida, aga seda võin öelda, et paljastusi tuleb.»
Järgmine korraldus, mis võttemeeskonnale antakse, kõlab õige lakooniliselt: «Tort!»
Esialgu arvan, et seegi on osa filmist, aga ei – režissöör Ergo Kuld peab täna oma 45. sünnipäeva ja varju all ootab uhke rivi torte. Kuld on optimism ise. «Ei ole selle filmi ettevõtmine nii hulljulge midagi. Me väga ei juurdle selle üle – lähme julgelt peale ja ikka oma lugu tegema. Eks kindlasti võtame ette ka tuttavaid repliike, aga väga selle peal ei sõida. Mida raskemad ajad, seda enam on inimestele meelelahutust vaja ja just kodust – kuulda eesti keelt ja näha oma häid eesti näitlejaid.»
