Kuidas ebaõnnestumisest kasu lõigata?

Foto: SCANPIX

Missuguses olukorras sinu elu praegu on? Olgu selleks siis majanduslik olukord, suhted või kehakaal – me võime teatud aegadel kõikides nendes valdkondades tõsiseid tagasilööke kogeda, kirjutab koolitaja Kaido Pajumaa portaalis motivaator.ee.
 

Tavaliselt elame maailmas, kus kõik asjad, mis vastu meie tahtmist lähevad, on halvad. Ja need asjad, mis meid naeratama panevad, on head. Nii me siis kulgeme läbi elu, lootes kogu aeg, et inimesed ja sündmused meie ootustele vastaksid, ja et me tagantjärele saaksime endale öelda, et see kõik on olnud väga ilus ja edukas.

Elu anatoomia

Kurb tõsiasi on aga see, et mõnikord võib elu meid üllatada. Vaata näiteks tagasi eelnevale kolmele aastale ja hinda, kas elu on läinud täpselt nii, nagu sa planeerisid ning soovisid.

Sa võid avastada, et absoluutselt mitte. Sulle võib tunduda, et elu on sinuga hoopis suuri vingerpusse mänginud – sa oled üritanud seda kontrollida ning oma pilli järgi tantsima panna, kuid see ei ole õnnestunud. Jah, mõned asjad on läinud nii, nagu sa kunagi unistasid, kuid väga palju on läinud sinu soovidele vastupidises suunas.

See näitab, et usk oma elu kontrollimisse on illusioon. Me usume oma võimesse elu kontrollida ning juhtida ainult seetõttu, et see tekitab meis sel hetkel turvatunde ning meelerahu. Kui ma mõtlen praegusel hetkel, et mul on võime oma elu järgmise aastaga suunata vot nii, annab see mulle turvatunde, sest ma tean, et asjad on kontrolli all (mida nad tegelikult muidugi ei ole).

Kuid see on ju illusioon. Täpselt samasugune turvatunne oli sul kolm aastat tagasi, mil sa samuti oma tulevase elu kohta prognoose tegid. Ka siis tundsid sa ennast turvaliselt … kuid nüüd, kolm aastat hiljem, näitab kogemus, et see turvatunne ei olnud põhjendatud, sest elu ei läinud viisil, nagu sa sel ajal uskusid ja mis sulle turvatunde põhjustas.

Kas seda saab siis nimetada läbikukkumiseks, kui sa ei suuda oma elu kontrollida? Muidugi mitte. Selline on lihtsalt meie elu anatoomia.

Hirmud tuleviku ees

Tulles tagasi artikli alguse juurde, siis vaata uuesti enda elu. Mis seisus see on? Kui sa oled hetkel läbi elamas rasket perioodi, siis võib see sulle ebaõnnestumisena tunduda. Mis veel hullem, sa võid tunda hirmu tuleviku ees, sest sa ei tea, kuhu elu sind nüüd viib. Sul on tunne, et seni oled sa suutnud oma elu kontrollida … aga nüüd … nüüd sa ei tea, kuhu see kõik välja jõuab.

Kui see on hetkel sinu kogemus, siis tuletan sulle veelkord meelde, et selline hirm on täiesti põhjendamatu, sest see ei teki mitte sellest, et sa ei tea, kuhu suunas su elu liigub, vaid sellest, et sulle tundub, nagu sa oleksid alati suutnud oma elu kontrollida, kuid nüüd ei suuda. See on aga illusioon.

Kas läbikukkumine võib ka hea olla?

Kriisi läbides on ka meie aju kriisirežiimis ja töötab alavõimsusel. Kui tavaolukorras pakub see meile alati edasiliikumiseks lahendusi ja ideid, siis raskemates elukordades käivitub ajus uus programm, mida võib nimetada õpitud abituseks.

Sellise mõisteni jõudis 1960ndatel aastatel Ameerika pshühholoog Martin Seligman, kes avastas, et koerad loobusid elektrilöögi vältimisest tulevikus, kui nende eelnev kogemus näitas, et see ei ole võimalik. Koerad lihtsalt õppisid ühes katses ära, et nendel puudub kontroll selle üle, ja järgmises katses nad isegi ei üritanud enam.

Õpitud abitus pakkus Seligmanile palju huvi, sest tema hinnangul võivad ka inimesed sarnaselt keerulistest eluolukordadest väljumise suutlikkust takistada. Ja eksperimendid kinnitasid tema arvamust – inimesed käitusid nagu koerad. Kui nendele oli «õpetatud», et ebamugavat heli ei ole võimalik toas välja lülitada, siis teises ruumis nad isegi ei üritanud seda enam.

Nii juhtubki, et sattudes oma eluga mingis valdkonnas ummikusse, võtame sealt abituse üle ning kanname selle ka teistesse valdkondadesse. See võimendub lumepalli efektina ja võib lõppeda sellega, et me anname alla oma elu suhtes tervikuna. Mida me aga ei tea, on see, et me lihtsalt võtsime ühel hetkel omaks uskumuse, nagu me ei suudaks mitte midagi ära teha. Me õppisime olema abitud.

Kuidas õpitud abitusest välja tulla?

Sa võid olla nüüd natukene segaduses, sest artikli alguses rääkisin ma sellest, kuidas meil tegelikult puudub kontroll elu üle. Nüüd väidan aga hoopis, kuidas me peaksime kogu aeg üritama oma elu ikka paremaks muuta.

Jah, nii see tõesti on, sest meil puudub kontroll tulemuste üle tulevikus, kuid meil on vahetu kontroll mõtlemise ja tegutsemise üle just praegu. Eespool kirjeldatud hirmud on meil tuleviku suhtes – me ei tea, kuidas asjad lähevad (ja ei peagi teadma, sest me ei saa seda kontrollida niikuinii) -, mitte aga praeguse hetke suhtes, mis on ju ainuke hetk, mis eksisteerib.

Kui me võtame aga omaks õpitud abituse, loobume nii püüdlusest kontrollida oma tulemusi (mis on õige lähenemine) kui ka vahetust tegutsemisest praegusel hetkel (mistõttu muutume apaatseks ning lõpetame depressioonihäiretega haiglas).

Kui sa tunned, et sa oled just praegu olukorras, kus sa oled kõigest valmist loobuma, siis proovi neid lähenemisi.

Muuda perspektiivi, mille suhtes sa oma olukorda hindad

Kui sinu olukord on halb, siis kellelgi võib see veel halvem olla. Kui sinu tulemused on halvad, siis tegelikult saavad need veel halvemad olla.

Meie seisundid on reaktsioonid meie mõtetele. Kui ma mõtlen, et minu olukord on kõige hullem, siis reageerin ma vastavalt, ja ma muutun abituks, sest mulle tundub, et nii lootusetus olukorras pole mitte mingit võimalust «ellu jääda».

Kui ma aga kõrvutan oma olukorda millegagi, mis on veel hullem, ütleb mu mõistus: «Hea, et niigi läks!». Teisel juhul on minu reaktsioon optimistlikum ja see ei tekita abituse tunnet.

Muuda lugu enda peas

Kui esimene tehnika asetab sinu olukorra suhtesse mõne hüpoteetilise olukorraga, siis selle tehnika puhul muudad sa lihtsalt olukorra tõlgendamise viisi. Kuidas sa oma tulemusi näed – kas heade või halbadena? Ja kuidas sa neid põhjendad – kas need on sinu mõjuulatuses või sinu kontrolli alt täielikult väljas?

Uuringud näitavad, et inimesed, kes kirjeldavad olukordi «lokaalsete» (see pole midagi väga hullu) ja lühiajalistena (see on mööduv), taastuvad tagasilöökidest oluliselt kiiremini ja õpivad sellest kui kogemusest.

Näiteks muutis üks suur Ameerika kindlustusfirma täielikult oma värbamisprotsessi, hakates hindama potentsiaalsete müügimeeste puhul professionaalsete oskuste asemel rohkem seda, kuidas nad klientidelt saadud eitavatele vastustele reageerivad. Tulemused olid hämmastavad. Kui firma hakkas palkama optimistlikke müügimehi, suurenes ettevõtte käive mõne aastaga 50 protsenti.

Sea ebaõnnestumise tagajärjed kahtluse alla

Kolmanda tehnika puhul soovitatakse muuta ebaõnnestumisest tulenevate potentsiaalsete tagajärgede kirjeldust oma peas. Kui midagi halba meie elus juhtub, kujundame selle suhtes teatud tüüpi tõekspidamise.

Selle tõekspidamise põhjal kujundame omakorda tõenäosusliku tagajärje. Kuna pessimistlikud inimesed näevad ebameeldivaid sündmusi alati hullematena kui need tegelikult on, siis sellest lähtuvalt hinnatakse ka potentsiaalseid tagajärgi palju halvematena.

Näiteks jääd sa töötuks või jätab elukaaslane su maha. See on halb, eks? Isegi väga halb (kujundame tõekspidamise).

Asi läheb aga veel hullemaks, sest nüüd pakub aju meile välja võimalikud stsenaariumid, mis juhtuma hakkab:

a) ma olen töötu, ma ei suuda oma arveid maksta, ma suren nälga,


b) ma olen üksi, ma ei saa endaga hakkama, ma suren üksildusse.

Mõlemad stsenaariumid on üsna mustades värvides. Mida teha?

Sellises olukorras soovitavad psühholoogid need tagajärgede stsenaariumid kahtluse alla seada:


a) aga võib-olla leian ma juba homme endale parema töö ja saan hoopis rikkaks,


b) aga võib-olla kohtun ma juba homme palju toredama inimesega ning saan hoopis õnnelikuks.

Mõttemängud meie peas

Nagu sa näed, on tegelikult need kõik mõttemängud meie peas. Kuid ega probleemidki ole ju meie maailmas, vaid ikka meie peas, mistõttu saab ka nendest probleemidest üle oma mõtlemist jälgides ning seal mõningaid korrektuure tehes.

Õpitud abitus on väga levinud psühholoogiline tõke isegi väga edukate inimeste hulgas. Inimene võib olla andekas, kogenud ja väga tugev, kuid kui mõistus oma negatiivsete stsenaariumitega võimust hakkab võtma, alistub talle ka kõige tugevam talent ja tema oskused. Inimene lihtsalt kaotab usu oma võimesse midagi muuta, laseb käed alla ja kannatab. Nii psühholoogiliselt kui perspektiivis ka materiaalselt.

Kui sa aga õpid abituse vastu võitlema, võid sa läbikukkumise triumfiks muuta. Seda nimetatakse stressijärgseks kasvuks, mille kohta on ka viimastel aastatel väga palju uuringud läbi viidud.

Need uuringud kinnitavad, et 30 protsenti inimestest ei kuku «alla», vaid kukuvad «üles». Nad näevad ebaõnnestumistes võimalust kasvuks ning kogemuste omandamiseks, et uute väljakutsetega paremini hakkama saada. Nad ei võta omaks abituse ja ohvri mentaliteeti, vaid jäävad üritama. Kas või igavesti. Ole sina üks nendest.