Märkasin sotsiaalmeedias postitust, kus loomadele kodu otsimisega tegelev Pesaleidja oli Postimehe sõnul krediteerinud kellelegi esitatud leppetrahvi. Hiljem lisandus seda teemat kajastavaid postitusi veel. Piltidel neid ja noormees, tätoveeritud, hea väljanägemisega suunamudijad, nutitelefon peos. Selgus, et need olid oma kassidest ilmselt tüdinud ja varjupaika tagasi viinud. Võib-olla mehele ei meeldinud, et naine peale tema ka kasse armastab. Mida aga kassid tagastanud noored ilmselt ei aimanud – blogijad ja ajakirjanikud muudkui kajastasid väsimatult seda lugu.
Nii klassikalises kui ka sotsiaalmeedias tehakse juttu ikka sellest, mis inimesi puudutab. Sotsiaalmeedia ülihea ja samas ka pagana halb külg on, et seda saab teha ja sealseid postitusi kommenteerida ükskõik kes meist sohval teleka ees, rongis või vetsus. On tekkinud nö nutitelefoniajakirjandus ja keegi ei tunne hirmu oma sõnade ees. Lebo, saab ju kustutada. Kuigi mitte igalt poolt. Lemmikloomade teema on väga tundlik ja sõna võtavad nii heldinud loomaomanikud kui ka need, kes kasse ja koeri ainult silitanud on. Nii et ettevaatust piltide ja kommentaaride postitamisel!
Viibutan siin näppu: meedias ei ole mõtet valetada, see tuleb varem või hiljem välja. Mõistlik oleks kohe öelda, et jah, tegin, vabandan, läks veidi nihu jah. Ja lubada, mis edasi saab. Sel juhul on võimalus edasist p*saämbrit vähendada või ka päriselt välistada.