Millal saab Kihnu laps täiskasvanuks? Minu arust toimub see siirderiitus just põhikooli lõpetamisel, sest siis lahkub laps kodusaarelt ja alustab iseseisvat elu linnas. Linn on kihnlastele Pärnu. Kihnu kooli lõpetamine on suur pidu perele ja kogukonnale. Isegi kui klassis on vaid kaks–kolm õpilast, osaleb lõpupeol enamik kogukonnast, kõik tulevad õnnitlema ja toovad lilli, ristivanemad lisaks rikkalikke kingitusi ja ümbrikke. Järgneb pidu täiskasvanutele ja lõkkeõhtu noortele, koolilõpetajad lähevad sõpradega mere äärde lõkkele, küpsetatakse vorsti, süüakse salatit ega puudu ka alkohol, mis kogukonna vaikival nõusolekul on põhikooli lõpupeol lubatud. Sageli liituvad noored pärast oma lõkkeõhtut taas täiskasvanute peoga, nii oli see ka minu suuremate laste lõpetamisel, sest mängis ansambel ja nad tulid sinna tantsima.
Kolm aastat gümnaasiumis või kutsekoolis hoiab last üldjuhul veel väga kodu küljes kinni ja ta tuleb iga nädal reedeõhtuse praamiga koju ja sõidab pühapäeval taas linna tagasi, kuid mõnel juhul võib see muutuda. Osa noori läheb Kihnule gümnaasiumiaastail kaotsi ja võõrandub, kuid see protsent on siiski väike ja erandlik. Suurem võõrandumine tuleb ülikooliajal, mil eemalolekud aina pikenevad. Näen seda oma poja näitel praegu hästi: tema käigud koju on harvaks jäänud ja seotud ikka mõne suure püha või sündmusega. Samal ajal veedab tütar Liis iga vaba hetke Kihnus, tuleb esimesel ja lahkub viimasel võimalusel.
Mis mulle Kihnus meeldib, on üksteisest hoolimine ja hierarhilisuse puudumine. Kõrvuti kasvamine on loonud ühised mälestused. Siin ei moodusta eraldi seltskonda haritlased ja marginaalseid gruppe need, kel haridustee pooleli, on vaid üks rühmitus: kihnlased. Nädalavahetustel, kui koju tullakse, ollakse koos olenemata staatusest, ole sa üliõpilane, gümnasist, kutsekooli õpilane, haridustee pooleli jätnu või ehitustööline. Kõik moodustavad ühe, homogeense grupi, mida seob sama kasvukeskkond ja ühismälu – Kihnu identiteet.