/nginx/o/2021/08/17/13996987t1ha9c7.jpg)
Aga lapsed saavad suuremaks ja lähevad kooli. Tarkusepäev on mulle aasta olulisemaid pühi. Kihnus on põhikool, pärimuskallakuga. Õpilaste arv on viimastel aastatel kõikunud 35–40 piirimail. 2021. aasta kevadel on suurim üheksa õpilasega neljas klass, väikseimad on üheksas klass kahe ja kaheksas kolme õpilasega
/nginx/o/2021/08/17/13996972t1h43a9.jpg)
Kuna klassid on väikesed, õpitakse liitklassides. Kihnu koolis leidub nagu mujalgi edukamaid ja vähem edukaid lapsi, korrarikkujaid ja eeskujulikke, kuid kokku moodustavad nad ikkagi ühe suure pere.
Kihnu kooli õnn ja saare varandus on õpetajad. Kõik nad on eredad isiksused, enamik neist Kihnu mändide vahel kasvanud ja mõne aja pärast kodusaarele naasnud, tehes oma tööd südamega. Tänu sellele jõuavad Kihnu lapsed tublisti edasi ning sageli jätkavad nad hiljem õpinguid mõnes eliitkoolis. Kõrge tase ja hästi hakkamasaamine gümnaasiumis avab omakorda ülikoolide uksed. Lapsi on küll vähe, see-eest tegeldakse neist igaühega eraldi ja täie tõsidusega, vähimalegi kõrvalekaldele pööratakse tähelepanu.
Õpetajate kõrval mõjutavad koolielu suuresti lapsevanemad, nemad võivad haridustee kulgu suunata huvitegevuse või selle puudumise kaudu. Kui minu poeg Martin Kihnu kooli läks, rääkisid mandril elavad sõbrad oma samaealiste laste arvukatest huviringidest ja ajaveetmise võimalustest nii intensiivselt, et mul tekkis tõsine mure enese valikute suhtes. Millest kõigest jääb eemale minu saarele sündinud laps! Olles Kihnu Kultuuriruumi juhataja, hakkasin korraldama huvitegevust, esmalt pillilaagreid, kuid oli muidki suundumusi, nagu näiteks merendusõpe koolis – lapsed said soovi korral väikelaevajuhi tunnistuse, aga ka käsitöö- ja kunstikursusi.
Pillilaagritest sündis Kihnu esimene huvikool – Kihnu pärimuskool, mis iseseisvana tegutses seitse aastat ja on nüüd kohaliku omavalitsuse hõlma all. Igal aastal toimuvad kunstilaagrid koostöös Jaak Visnapiga, selle töö tunnistuseks on suurejoonelised näitused muuseumi ja Metsamaa pärimustalu seintel. Kõigest pakutust on enim õnnestunud pilliõpe ja seda tänu suurepärastele õpetajatele. Peale selle algatas Kase Raili purjetamislaagri, mis samuti on Kihnu lastele suurt rõõmu pakkunud ja toimub tänini igal suvel.
Kihnu koolis on riikliku õppekava kõrval tähtsal kohal omakultuuri õpe: Kihnu keel, laul ja tants, käsitöö ning pilliõpe, milles osalevad kõik. Suurim edulugu siinse kooli programmis on Kihnu laulu ja tantsu õpetus, mida veab eest õpetaja Külli Laos koostöös muusikaõpetaja Hilma Kerbakuga. Koolihariduse eesmärk on muu hulgas oma keele säilitamine, nii leiab tunniplaanist ka Kihnu keele tunnid. Kõik saareelanikud ei põlvne enam siinsetest põlistest suguvõsadest, aasta-aastalt kasvab sisserännanute hulk ning väheneb Kihnu keele kõnelejate arv.
Kool proovib keelt elus hoida alates lasteaiast kuni põhikooli lõpuklassideni ja sellest on saanud viimase aja kaelamurdvamaid ülesandeid. Näen seda moderniseerumise lainet oma lastegi peal: kui kolm vanemat last räägivad omavahel ja koduses suhtluses vaid Kihnu keeles, siis kõige noorem on täielikult kihnukeelsest keskkonnast suundunud kõigile ootamatult kirjakeelsesse maailma. Nii juhtus ka minu puhtaverelisest kihnlasest naabripoisi Kerdoga, kes enne kooli rääkis imeilusat ja eriti arhailist Kihnu keelt ning nüüdseks on end ümber harjutanud kirjakeele kasuks. Loomulikult suudavad nad automaatselt Kihnu keelele ümber lülituda, kuid omavahelises vestluses on esimene valik kirjakeel.
Paraku on Kihnus neidki perekondi, kes püüavad Kihnu keelt kui midagi iganenut ja arhailist tõrjuda, pöördudes just laste poole kirjakeeles, et näha sel viisil välja kultuursem, autoriteetsem või haritum. Eriti koomilised on kõrvaltvaatajale need vanavanemate pöördumised laste kui «teiste», mitte omasuguste poole tugeva aktsendiga, kuid igati pingutatud vigase kirjakeele abil. Selline alateadlik «tsiviliseerumisprotsess» on Kihnus kahjuks tugevasti tunnetatav. Positiivse poole pealt näen siiski naasmist Kihnu keele juurde just noorte seas. Kahekümnendates eluaastates või mõnel juhul juba gümnaasiumi ajal tekib sisemine tung oma identiteeti ning kuuluvust keele abil rõhutada ehk keelepaelad lähevad heas mõttes valla ja tehakse selge valik Kihnu keele kasuks. Noorte kihnlaste omavaheline vestlus on sageli kihnukeelne, nõnda näitavad minu luureandmed.
Millal saab Kihnu laps täiskasvanuks? Minu arust toimub see siirderiitus just põhikooli lõpetamisel, sest siis lahkub laps kodusaarelt ja alustab iseseisvat elu linnas. Linn on kihnlastele Pärnu. Kihnu kooli lõpetamine on suur pidu perele ja kogukonnale. Isegi kui klassis on vaid kaks–kolm õpilast, osaleb lõpupeol enamik kogukonnast, kõik tulevad õnnitlema ja toovad lilli, ristivanemad lisaks rikkalikke kingitusi ja ümbrikke. Järgneb pidu täiskasvanutele ja lõkkeõhtu noortele, koolilõpetajad lähevad sõpradega mere äärde lõkkele, küpsetatakse vorsti, süüakse salatit ega puudu ka alkohol, mis kogukonna vaikival nõusolekul on põhikooli lõpupeol lubatud. Sageli liituvad noored pärast oma lõkkeõhtut taas täiskasvanute peoga, nii oli see ka minu suuremate laste lõpetamisel, sest mängis ansambel ja nad tulid sinna tantsima.
Kolm aastat gümnaasiumis või kutsekoolis hoiab last üldjuhul veel väga kodu küljes kinni ja ta tuleb iga nädal reedeõhtuse praamiga koju ja sõidab pühapäeval taas linna tagasi, kuid mõnel juhul võib see muutuda. Osa noori läheb Kihnule gümnaasiumiaastail kaotsi ja võõrandub, kuid see protsent on siiski väike ja erandlik. Suurem võõrandumine tuleb ülikooliajal, mil eemalolekud aina pikenevad. Näen seda oma poja näitel praegu hästi: tema käigud koju on harvaks jäänud ja seotud ikka mõne suure püha või sündmusega. Samal ajal veedab tütar Liis iga vaba hetke Kihnus, tuleb esimesel ja lahkub viimasel võimalusel.
Mis mulle Kihnus meeldib, on üksteisest hoolimine ja hierarhilisuse puudumine. Kõrvuti kasvamine on loonud ühised mälestused. Siin ei moodusta eraldi seltskonda haritlased ja marginaalseid gruppe need, kel haridustee pooleli, on vaid üks rühmitus: kihnlased. Nädalavahetustel, kui koju tullakse, ollakse koos olenemata staatusest, ole sa üliõpilane, gümnasist, kutsekooli õpilane, haridustee pooleli jätnu või ehitustööline. Kõik moodustavad ühe, homogeense grupi, mida seob sama kasvukeskkond ja ühismälu – Kihnu identiteet.