VALUS PIHTIMUS ⟩ Kirjanik Pamela Maran: mind peaaegu vägistati intervjuu käigus

Pamela Maran. Foto: Konstantin Sednev

Joogaõpetaja ja kirjanik Pamela Maran alias Sleeping Yogini tegi oma ühismeedia kontol valusa postituse. Ta on seda lugu üle aasta endas hoidnud ja selle üle mõelnud, et saada selgust ja arusaamist. Nüüd on ta valmis, et sellest avalikult rääkida. Lugu sellest, kuidas teda peaaegu vägistati. 

Pamela õõvastav meenutus

Teatavasti möödus minu eelmine ja üle-eelmine aasta mööda Eestimaad ringi rännates. Käisin läbi 15 maakonda ja 66 vanaisa, et panna kokku raamat «Eesti vanaisade lood ja salatarkused.»

Lihtsustatud kujul nägi projekt välja nii. Korjasime kokku kontaktid, valisin kirjelduste järgi välja potentsiaalsed intervjueeritavad, assistent Kati helistas allikatele, küsis nõusolekut ja leppis kokku kohtumise. Ühel nädalavahetusel külastasin üht maakonda ja käisin erinevates kodudes meestega kohtumas ja juttu puhumas. Intervjuu lõppes pildistamisega. Magasin kuskil maakonna hotellis-motellis ja veetsin õhtuid pilte töödeldes.

Oma naiivsuses ja uskumuses taatide pühalikkusesse ei tulnud mul kordagi pähe, et naisterahvana üksi meeste kodusid külastades, mõned täiesti eraldatud metsapadrikutes, ei pruugi kõik kohtumised hästi lõppeda. Teadsin ju mitmegi puhul, et tegemist on ka endiste vangide ja muidu elu näinud meestega. Siinkohal mainin, et kõige südamlikumad kohtumised olid just nendega, kes olid vangilaagrist tulnud!

Mu naiivsuse pühkis kiiresti ära kohtumine eelmise aasta suvel. Jässakas, karune taat elas üksinda, ühe käe asemel püssitäägist keevitatud konks. Huvitav oli ka see, et kui ta rääkis, kui palju ta on selle konksuga pätte udjanud, ei tekkinud mul hirmu, et võib-olla on taadi naha sees peidus üks hundike.

Kui intervjuu lõpus asusin meest pildistama, siis ei saanud ma esiti aru, miks oli mehel äärmiselt keeruline poseerida ja ta pilk pidevalt põrandale suundus. Tagantjärele mõistan, et ta plottis samal ajal plaani, kuidas kirjanikust tol päeval maksimumi võtta.

Kui asusin lahkuma, siis pakkus ta välja, et ma tuleksin vaataksin tagatoas üle tema jahitrofeed. Mina, kes ma ei oska inimestele „ei» öelda, olin pisukese vastumeelsusega nõus. Kui olime seal neid sarvi seinal juba pikemalt uudistanud, tekkis minusse rahutus. Meesterahvas aga seisis oma laia ukseava peitva Käsna-Kalle vormiga ukse ees ja pidin sisuliselt pressima ennast tagasi koridori. Panin seal jalanõud jalga.

«Tule vaata magamistoas mu perepilte!» pakkus mees.

Sain aru, et see on nüüd läinud mitmeid samme üle piiri ja asusin minekule. Mees pakkus hüvastijätuks kätt suruda, mida ma viisaka inimesena ka tegin.

Käest kinni võttes haaras ta mind oma käte vahele ja kukkus kallistama. «See ei ole hea märk,» mõtlesin ma peas ja pulss tõusis lakke.

Kui ta hakkas teist kätt libistama mu särgi alla, siis kerkis minusse juba paanika ja ma kordasin selgelt: «EI! EI! EI!».

Mees vastas juba arutusest joobunult: «Ma ainult natukene... ma ainult natukene...,» konksu seljale surudes ja haaret tugevdades.

Sel hetkel sain aru, et nüüd on kellad... ja varsti võib-olla ka persekellad.

Õpetan inimesi olukordadest, ka keerulistest, eemale astuma, märkama, teadlikkusesse liikuma. Ja millegipärast on see võime mul eriti tugev siis, kui olukord on keeruline.

Sain aru, et kui ma laskun loomalikkusesse – rabelen, karjun, rüselen – siis laskub ka teine loomalikkusesse ja varsti saan selle konksuga üle tahi ka mina.

Liikusin teadlikkusesse ja ütlesin rahulikult: «Olgu, teeme ära. Aga ma panen fotokoti autosse, et see ei segaks.» Fotokott oli mul seljas. Mees väljus oma ajutisest loomalikkusest, sest ka mina olin sellest väljunud ja ta lõdvendas haaret. Ning siis ma pagesin, nagu meeletu, uksest välja.

Ma saan väga hästi aru nendest naistest, kes sarnastes olukordades soovivad kiskjatele veel viisakalt head aega ja naeratavad. Kui ma jõudsin auto juurde ja nägin meest rõdul mind tagasi ootamas, lehvitasin ma talle ja naeratasin laialt. See on loomulik reaktsioon šokis mõistusele. Mäletan, kuidas samamoodi reageerisid naised, kes kirjeldasid Bikrami «tegudest» kõnelevas dokumentaalis, kuidas nad tema hotellitoast pagesid ja samas mehele viisakalt head ööd soovisid.

Sõitsin kodu poole kohati 130 kilomeetrit tunnis, pidevalt naeratades ja käsi raputades, justkui soovides seda räpasust enda kehalt maha heita.

Ma küsisin pidevalt – miks see minuga juhtus? Millest see kõneleb? Mida see mulle õpetab?

Olin mustades viigipükstes, randmeteni mustas kampsunis, juuksed seotud. Aga vahet pole – kui ma oleksin olnud ka miniseelikus, see oleks juhtunud igal juhul. Pole vahet, mis mul seljas oli, see oleks juhtunud nagunii. Küsimus on, mis oli minu SEES, mis seda sündmust esile kutsus?

Püüdsin seda pikalt mõtestada ja küsisin ka oma õpetajalt, miks see juhtus. Ta küsis, kas mul on poiss-sõpra. Ütlesin, et pole. «Siis su seksuaalenergia seisab ja sellised välised sündmused püüavad kas või vägivaldselt seda liikvele lükata,» vastas ta. Ta soovitas, et peaksin masturbeerima.

Kuigi ma uskusin seda teooriat pikalt, siis enam mitte. Tagantjärele mõistan, et küsimus on hoopis minu piiride seadmise julguses. Selles, et kui intervjuu on läbi ja mul on vaja edasi järgmisele kohtumisele sõita, siis ma ütlen EI ja ei lähe vaatama mingeid kuradi metssea hambaid seinal. Panen jalanõud jalga ning tõmban nahhui. The end of story. Küsimus oli minu lubamises inimestel piire ületada. Ja teine ületas neid nii kaua kuni ma TEADLIKULT väljusin ohvri staatusest. Sest minu «ei» või vastuvõitlemine poleks olnud ohvrirollist väljumine. See oleks olnud ohvri paanika.

Ma mõtlesin väga pikalt, kas ma panen selle mehe loo raamatusse või ei, sest lugu oli tal iseenesest huvitav. Sain aru sellest, et kui ma kirjutan kõikidest teistest meestest ausalt ja kirjeldades neid kohtumisi, mis meil oli, siis peaksin kirjeldama ka seda kohtumist. Aga mulle ei tundunud aus panna see mees kõrvuti nendega, kes olid käinud läbi sõjast, istunud süütult vangis, võitlenud vabaduse eest või lihtsalt elanud oma elu arututele kirgedele allumata. Nii jäigi see lugu raamatust välja.

Ma ei tahtnud, et see sündmus varjutaks raamatu teisi lugusid ning samas pidin ma lahti mõtestama selle sündmuse viidet enda sees. Läks aasta, et ma mõistaksin pärast teisigi sündmuseid, mis endiselt suskasid mu piirideta enesest ülesõitalaskmisele, et küsimus on julguses kuulata oma südamehäält ning seda järgida.

Kuid oli veel mitmeid asju, mida ma õppisin. Enamik meessõpru, kellele ma sündmusest rääkisin, vastasid sellele suure naeruga. «Hahaaa, vana hobune tahtis ka kaeru, issand, kui naljakas!»

Minu jaoks oli see sündmus siiski šokk ja ma ootasin sõpradelt tuge. Et nad piltlikult öeldes oma sookaaslase vägistamiskatsele high five viskasid, oli minu jaoks äärmiselt üllatav. Ja ma mõistan, miks naised ei julge selliseid sündmuseid jagada, sest meestel on raske aru saada, et see ei ole naljakas; see ei ole naise poolt provotseeritud ja see ON naisele šokk.

Teiseks ei läinud ma enam kohtumistele ilma saatjata, kui vastas polnud just inimene, keda ma hästi teadsin. Minu naiivsus taatide pühaduslikkusest lõppes. Nad on ikkagi inimesed, ikkagi mehed.

Kuigi «pahategu» seisneb vägivallatsejas, siis saab ohver kasvada, kui ta saab aru, et see sündmus õpetab ka talle midagi. Ja et see ei õpetaks mitte viisakamalt riietuma või ainult turvamehega ringi liikuma, aga et see õpetab midagi meie sisemaailma kohta. Selles arusaamises ei jää me ohvrirolli, vaid võtame vastutuse, mille abil tugevamaks kasvada.

Soovin kasvamist paranemisele kõigile, kellega on käitutud ülekohtuselt.

Ja tänan neid, kel on minuga kohtumisel tulnud pähe vallatuid mõtteid, aga on suutnud kontrollida oma loomalikkust