P, 2.10.2022

KOLUMN ⟩ Triinu Liis, ma selgitan, miks su kassid minu asi on

Triin Palmipuu
, Sõbranna.ee reporter-toimetaja
Triinu Liis, ma selgitan, miks su kassid minu asi on
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Loo autor Triin oma kassi Joosepiga
Loo autor Triin oma kassi Joosepiga Foto: Erakogu

Mind ärritab kohutavalt mentaliteet «ära sekku ja ela oma elu» situatsioonis, kus on reaalselt valesti käitujad ja kannatajad. Nõrgemate eest tuleb välja astuda ja neid kaitsta. Mina ei suuda ebaõiglust pealt vaadata ja mitte vahele astuda. Ma ei ole eksimatu inimene, aga ma ei ole kindlasti mitte s**apea.

Sinu abikaasa Justin võttis bravuurikalt sõna, kuidas teie kasside äraandmine ei ole absoluutselt kellegi asi ja tegelegu meie, jälgijad, oma asjadega. Su poolalasti mees enne ja pärast stripietendusi on minu asi, sest sa jagad seda? Su muna-spinati hommikusöögid ja tantsutrennid? Aga kui sa valesti käitud, siis enam pole minu asi? Sest jah, sa oled valesti käitunud.

Ma ei taha elada ühiskonnas, kus valesti käitujal on teadmine, et ta võib teha mis tahab, sest see pole kellegi asi. Ma ei taha elada ühiskonnas, kus ohvril on signaal, et kedagi ei huvita ja kõik elavad oma elu. Katkiseid hingi ei ole vaja enesekesksusega juurde tekitada. 

Saa aru, asi ei ole selles, et sa oma kiisud ära andsid. Elus tulebki igasuguseid asju ette, ka seda, et loomale tuleb uus kodu leida. Ma ei kiida seda heaks, aga olen seni naiivselt uskunud, et normaalintellektiga täiskasvanul on piisavalt empaatiat käitumaks nii, et nõrgemad ei kannataks.

Sa oled avaliku elu tegelane. Ilmselgelt naudid valitud tähelepanu, peegli ees keerutada, kaameranurki sättida, vaatajate kiidusõnu ja positiivseid kommentaare. Samas on miski, ilmselt enesekindlus, sinus nii habras, et ei talu absoluutselt ühtegi negatiivset sõna, mis sinu käitumise õigsuse kahtluse alla seab. Sa ähvardad kohtusse anda kõik, kes sinu kohta midagi negatiivset on öelnud. Miks sa seda võimalust üldse kaalud, nõrgemate kaitsmine pole sinu enda loogika järgi ju vajalik?

Eelkõige sinu toeks ja kaitseks algatati petitsioon, et Perekooli foorumist kaoks anonüümse kommenteerimise võimalus. Sa olid väga rõõmus, et keegi sinu kaitseks välja astus ja vähe sellest, ka palju teisi toetajaid leidis. See oli sel hetkel mitme tuhande teise inimese südameasi, et nõrgemaid ei materdataks. Siis oli sinu elu teiste asi ja oskasid olla tänulik.

Kust läheb sinu silmis joon, mis on minu asi ja mis ei ole? Kui näen, et sulle tehakse liiga, peaksin edasi sammuma, öeldes, et pole minu asi, elan oma elu? Kui näen, et võõras ronib su kodu aknast sisse, kas siis peaksin mitte reageerima, sest see pole ju minu asi? Aga kui keegi sealt aknast välja kukub, siis ka pole? Aga miks see pole, kui sa ise vääralt käitud?

Mul saagis vihatunne kõri, kui vaatasin Justini laivi temapoolsete selgitustega. Mis osutusid kõik valedeks. Triinu Liis, ma olen sinu pärast mures. Kui see mees ka sulle niimoodi sirgelt silma vaadates valetab nagu seda kaameraga flirtides teeb, oled sa ise varem või hiljem hädas. Otsisite kassidele uue hea kodu, mis on nende jaoks parim ja nende eest hoolitsetakse hästi? Tegite kõik, mis võimalik? Neil on hea ja turvaline olla? Justin armastab loomi ja on erakordselt suur loomasõber? Kas see valede hunnik koos selgunud lahendusega on kellegi meelest väärt üldse sõnaga «armastus» ühes lõigus eksisteerima?

Te viisite nad kõige hullemasse võimalikku kohta üldse, omades suure jälgijaskonnaga nii palju võimalusi neile uus ja päriselt hea kodu leida. Sa küsid küünetehniku leidmiseks abi, aga loomadele uue kodu leidmiseks mingil põhjusel ei vaevunud.

Võrdlus inimestega on lausa võikalt jälk, aga just sellepärast ma selle piltliku näite toongi: Justin jätkab igapäevaselt sotsiaalmeediasse videode postitamist, aga järsku tabavad jälgijad ennast mõttelt, et sind, hea Triinu Liis, pole ammu näha olnud. Paari nädala pärast vilksab kaadrist, et ka sinu voodi on minema viidud. Küsimuste peale vastab abikaasa upsakalt, et oled maal, kus sa siis olema peaksid. Mis see meie asi on? Ja kunagi hiljem selgub, et viis sind pappkastis raskesti kasvatatavate laste internaatkooli, öeldes, et leidis sind tänavalt.

Teil ei pilkunud silm, et ära viia loomad, kellega pikki aastaid koos elasid ja kes sind lohutasid, kui olid õnnetu. Juurdlen juba pikemat aega, kuidas on võimalik järjest nii palju valesid ja väga halbu lahenduskäike teha. Ei raatsinud maksta loovutustasu? Su oma endised karvased sõbrad oleksid selle eest toitu ja hoolitsust saanud, sellest oli ka peale kuut rõõmsat omanikuaastat kahju? Sa ei läinud isegi kaasa, et neid lohutada ja hüvasti jätta.

Sinu jälgijaskond koosneb üsna tõenäoliselt enamjaolt noortest inimestest. Äkki nad ei peaks saama mõjutust, et selline käitumine on okei? See ei ole väike tühine kassiteema või pinnavirvendus, see on suur pundar väga halbu lahendusi, valesid ja pettumusi. Ma ei tea kumb on sinu jaoks hullem, kas praegune avalik hukkamõist või sotsiaalmeediast eemalolek. Aga seda viimast soovitan sul vähemalt proovida. Pühendu oma perele ja tööle, nende pärast sa ju kassidest oma sõnul loobusidki. 

Märksõnad
Tagasi üles