Restoranid astuvad mustamisele vastu: Ükski s**apea pole meile sööma oodatud

Restoranid panevad õlad kokku: Me ei soovi selliseid seltskondi toita Foto: Erakogu

13. juulil lahvatas skandaal blogipaari Marimell ning restoran Lucca vahel. Restoran ei olnud nõus suurt soodustust sooviva koostööettepanekuga, pärast mida ilmus toidukoha kohta põhjalikult kriitiline postitus. Konflikt lõppes sellega, et restoran tühistas Marimelli tulevased reserveeringud ning andis teada, et edaspidi neid seal majas näha ei soovita.

Koroona on poolteist aastat külalislahkust pakkuvaid teenuseid lämmatanud, seega pole raske mõista teiste toidukohtade omanikke ja töötajaid, kelle südant blogipaari suhtumine riivas. «Vaevu vee peal püsivad restoranid ei peakski teenindama kliente, kes soovivad tasuta kontserti, süüa ja juua ning lisaks sellele käituvad töötajatega ebaviisakalt,» kirjutas mitme kohviku juhataja artikli kommentaarides.

Loe eelnevat skandaali lähemalt:
Kas kättemaks? Blogija Marimell kritiseerib restorani, mis talle soodustust ei teinud 

Kuidas ennast ebaõiglase kriitika eest kaitsta?

Toitlustusettevõtja ja kokk Koit Aro tegi peale loo ilmumist oma ühismeedia kontol avalduse, et ei soovi sellise suhtumisega inimesi toita. «Midagi läks paljuks,» kommenteeris Koit. Algselt suunas ta postituse Lucca toetuseks, kuid üllatuslikult tuli talle endale toetavat tagasisidet ja kirju enam kui viiekümnelt restoraniala inimeselt. Mees otsustas, et on aeg häälekalt ja näoga sigadustele vastu astuda. 

«Kõige hullem, mis selliste materdavate postituste tõttu juhtub, on see, et teenusepakkujad ei julgegi absurdsetele pakkumistele enam konkreetselt «ei» öelda. Neelatakse kõik alla, makstakse töö ja vaevaga veel pealegi, sest muidu on nemad võibolla järgmised, kes mudaga üle valatakse,» räägib Aro. «Aga selline pseudoprobleemi pärast sopaga määrimine on nagu maaslamaja peksmine. Päriselt ka, mida te veel tahate?», on mees nördinud. «Heidetakse asjatult halba valgust, miks me peame sellist jama kartma ja taluma?»

Pikas blogipostituses kritiseerisid Marimellid ka mitme toidukoha teenindust. Näiteks sai ühes restoranis üks jook otsa, mille peale blogijad soovitasid ettekandjal üle tee poes käia. Ka siin on Koit konkreetne. «Mina isiklikult oleksin nad välja visanud. Mis inimene see ütleb teenindajale nagu koerale, et mine jookse Rimisse ja too mulle mida tarvis? Kas ütlejal sai ikka vääriliselt parem, sest sai ettekandjat alandada? Praegu on kõigi jaoks töökohad kallid, noored töötajad ei julgegi ennast kaitsta vaid neelavad vaikselt solvanguid ja pisaraid.»

Restoranid, koonduge! 

Koit usub, et kui ta eeskuju näitab, hakkavad teisedki toidukohad enda eest julgemalt seisma. «Aga ma siis teengi ise selle esimese näidispoomise ära. Karta pole midagi. Rohkem kahju meie sektorile enam teha ei saa, niikuinii on kõik nässus. Me oleme pikad kinniolemised üle elanud, hullemaks minna pole võimalik. Ütlengi otse välja, et ükski s***apea pole meile sööma oodatud. Ebaviisakate inimeste jaoks ei hakka me ka tühjas restoranis lauda leidma.»

«Ma loodan, et kui esimene samm on tehtud, hargneb siit välja midagi suuremat. Ma väga tahan, et julgeid tuleks juurde, kes ütlevad samamoodi välja, et peedistamine ei ole okei. Kui juba mitmeid auhindu võitnud peakokaga restoran kliendi meelest oma tööga hakkama ei saa, siis ongi mõistlik, kui need kritiseerijad edaspidi ise kodus endale meelepärast ja sobilikku praevad.»

Aro rõhutab mitmel korral, et kindlasti pole see algatus otseselt ja ainult ülalnimetatud blogipaari vastu suunatud. «Ma ei teadnudki neid inimesi varem. Aga kuna nad on avaliku elu tegelased ja just nende postitus oli see, mis mu taluvuspiiri ületas, siis arvestagu, et nende seisukohtadega ei pruugita nõus olla.»

«Kõik toitlustusettevõtjad on mentaalselt juba valmis, et pooleteise kuu pärast oleme ilmselt jälle lukus. Me rabeleme praegu nii palju kui võimalik, et lappida varem tekkinud auke ja ennetada tulevasi. Ja miks, pagan, me peame veel ennast õigustama, kui me ei taha teha tasuta tööd ja maksvaid kliente ukse taha jätta.»

Kogenud kokk räägib, säde silmanurgas, kuidas toiduinimesed omavahel mõrkja alatooniga siseringi nalju teevad ning mõistatavad kuust kuusse, mismoodi ellu jääda. «Ja samal ajal on toidusektor uksematiks saanud, millel on hästi hea jalgu pühkida. Igaüks teab, kuidas peakokk peaks oma tööd tegema või leiab, et oleks pädevam köögi tööd juhtima. See ülekohus on vindi üle keeranud.»