Sõjaeelse Eesti vabariigi ajal oli elu hammasrataste vahele jäänud inimestel elu karm – et end ära elatada, võeti käiku kõik vahendid, vargustest ihu müümiseni. Seejuures aga jagus tuntumatel ja kuraasikamatel lõbunaistel küllalt elujõudu, nii et nende vägiteod jõudsid alatasa leheveergudele.

1918. aastal oli Uus-Tatari 25 krundil avatud linna suguhaiguste maja, ehk Tallinna linna kolmas haigla, rahva suus kutsuti seda ka Veerenni haiglaks. 28. jaanuaril 1924 saadeti komblusvalvetoast sinna ravitsusele avalik naisterahvas Hulda Mikk. Ta paigutati haigemajas palatisse, kus juba ees olid ootamas teisedki lõbunaisterahvad: Lydia Pensa, Agathe Waas ja Ilse Fagerström, kõik tuntud oma halbade elukommete poolest. Lisaks seksiärile mainisid kaasaegsed ajalehed, et naiste paturegistrisse kuulub ka murdvaraste abistamine nende töös.

Seda, et lõbunaised sundravile saadetakse, ei maksnud esimese Eesti vabariigi ajal imeks panna, küll aga jäid võimuesindajad jänni sellega, mis järgmisena toimuma hakkas. Nimelt tõusis umbes kell neli pärastlõunal nelja naise palatis kisa ja kära. Korrapidajast halastajaõde tormas vaatama, mis on juhtunud. Selgus, et palatis käis tõeline kakelung ja kisklemine – Hulda Mikule olid kallale tunginud Pensa, Waas ja Fagerström. Põhjuseks olevat vanad, lahendamata arved, mis vajasid nüüd õiendamist.

Kommentaarid
Copy