Kui ohtlik on olla hea inimene?

«Kui oled empaat ja tunned rohkem kui teised, ei ole see midagi halba,» rõhutab psühhoterapeut Eeva-Liisa Vahtra. «Vastupidi! Selline võime on kõige ilusam kingitus.» Foto: Ester Karm

ILUS LÕKS. Liiga palju empaatiat võib röövida su enda elu.

Hea inimene on hooliv, kaastundlik, lahke ja mõistev. Enamiku joonte taga, mida inimliku headuse all mõistame, peitub empaatia. Mõnel on seda võimet vähevõitu – nende suhted on konarlikud või katkised. Kuid ka liiga palju empaatiavõimet pole hea, vähemasti ei tee see sugugi lihtsamaks inimese enda jaoks.

Raputas suhte lagunemine

«Ma ei teinud üldse vahet, mis on mu enda tunne ja mis kellegi võõra oma! Elasin neid kõiki läbi,» meenutab Andreas Mäll (37), südamliku olemisega sümpaatne noormees. Kaks aastat tagasi jõudis äratundmisele: olen empaat. Kuid see teadmine tuli karmil moel.

«Tugevam raputus oli pikaajalise suhte lagunemine,» Andrease elu kulges seda rada, nagu empaadil kergesti juhtuda võib: ta mõistis imehästi, mida teised temalt ootavad ning unustas isiklikud soovid sootuks. «Endale valetamine oli liiga kaua kestnud. Kuid empaadi peamine ülesanne ongi enda piirid selgeks saada. Muidu elad teise elu, üritad kõiges tema jaoks olla ja enda elu jääb täiesti elamata.» /jätkub/

Teekond teadliku empaadini

Eeva-Liisa Vahtra (30) langes klassikalisse lõksu: oli armas, õrn ja avatud, andis kõike, ise ei nõudnud midagi, ei seadnud mingeid piire. Selline inimene ju meeldib kõigile! «See on empaadi toimetuleku mehhanism: hoida välist kuvandit heast inimesest. Kõike muud endas varjame.» Kuid tundlik naine oleks sel moel jätkates ennast hävitanud. Peagi saatis elu veel karmima õppetunni – suhte nartsissistiga. «Mees oli enesearenguõpetaja, kõik imetlesid ja ahhetasid. Kuid eraelus, kardinate taga väärkohtles ta mind emotsionaalselt ja vaimselt. Ma polnud partner, vaid ressurss – asi, mida kasutada.» /jätkub/