Jah, ka välismaa supermarketi vutimunast võib tulla tibu!

Vutimunad pesas. Foto: Shutterstock

Kirjastuselt Petrone Print on ilmunud põnev uus raamat «Meie kodulinnud». Avaldame katkendi kirjanik Epp Petrone raamatust.

Foorumis käis arutelu teemal, kas poes müügil olevad vutimunad on viljastatud või mitte. Otsustasin teha eksperimendi ja saada teada, kus siis tõde on. Ostsin poest kaks pakki vutimune. Ja oh imet, ma sain kolm vutti! Vutid kasvasid suureks ja üks neist hakkas munema. Seega olin saanud kaks isaslindu ja ühe emaslinnu. Kuna haudemune keegi ei pakkunud, otsustasin teha neist kolmest isendist endale oma karja. Kõigepealt oli neiu ühe peika juures kümme päeva, siis panin ta teise poisi juurde. Korjasin mune ja panin masinasse. Nii sain ma oma esimesed 30 vutti. Kuna vaja oli verevärskendust, siis ostsin ühelt kasvatajalt juurde prantsuse vutte. Nõnda sain ristandid poes müüdud eesti vuttidest ja prantsuse vuttidest.

Veebruaris on tavaliselt minu puhkus. Lendasime abikaasaga Tenerifele. Mulle meeldib reisides käia kohalikes poodides ja turgudel, et vaadata, mis mune ja liha seal pakutakse, mis kujul ja mis pakendites. Professionaalne huvi! Enne tagasilendu ühes suures supermarketis ringi käies märkasin müügil vutimune. Loomulikult ketras peast läbi mõte, et võiks ju proovida, kas need munad on ka viljastatud? Ostsin kolm pakki ja astusin oma saagiga poest välja. Meeleolu oli ülev, sädistasin abikaasale terve tee hotellini kõrva, et mõelda, kui sealt tulevadki tibud ja ma saan kekutada kaugelt tulnud lindudega!

Et kallis kraam lennu ajal katki ei läheks, mähkisin iga muna kempsupaberisse ja panin karpi tagasi. Iga karbi mähkisin omakorda riiete sisse ja kogu see kallihinnaline kraam läks kohvriga lennuki pagasiruumi. Pika lennu ajal jäid munad õnneks terveks. Lasin neil 24 tundi seista – mitu päeva transporditud munadele peab anda aega rahuneda – ja siis panin inkubaatorisse.

Enamik mune olid siiski viljastamata, kuid päris ilma ma tibudest ei jäänud. Koorus kolm tibu! Üks tibu oli kahjuks nõrguke ja suri järgmisel päeval. Kaks aga kasvasid suureks ja osutusid kukeks ja kanaks. Värvilt olid nad heledamad kui mandžuuria ja prantsuse vutid. Emane heledam, isane tumedam.

Poemunadega algus tehtud, otsustasin, et võiks proovida tuua samamoodi mune ka Venemaa supermarketist. Oli aeg, mil sõitsin üpris tihti Pihkva vahet ja loomulikult ostsin ka sealt vutimune. Viljastatuse seis oli üpris sama – 30 munast sain 3–6 lindu. Ühelt Läti-reisilt sai ostetud teksase (texase) vutid. Teksase vutt on lihavutt ja tema lihakere kaal küündib 400 grammini. Minul nii suurt lihakeret ei õnnestunud saada, sest enamik minu omi olid isased. Seega ei jäänud muud üle kui kasutada neid linde oma vuttide lihakerede suuremaks tuunimisel.

Ühel hetkel hakkasin märkama, et koorunud vutitibudel esines defekte. Arvasin, et ristnokad ja spagaatjalad on märk sellest, et aeg oleks oma karjas verd värskendada. Seega oli kuskilt vaja haudemune saada. Viskasin pilgu Läti otsingumootorile ja leidsin sealt haudemunade pakkuja. Tellisin 60 muna, millest üks kolmandik purunes transpordi käigus koogelmoogeliks ja ülejäänust koorus üsna kehv saak. Siis tuli pakkumine sõita Lätti ja Leetu linde tooma. Sellel reisil ostsin inglise valged ja smokinguga vuti haudemunad. Ka nende munade kooruvus oli hea.

Sel ajal kui kanatibud kasvasid meil veel maja teisel korrusel, olid lemmikloomapuurides ka vutitibud. Kahenädalasena oskasid nad ennast võrede vahelt välja nikerdada ja mööda põrandat uitama minna. Juhtus see alati siis, kui vesi sai otsa. Eks nad otsisid «kaevu», kust vett saaks. Selles toas oli ka voodi. Kord, kui hommikul tuppa sisenesin, avanes lahe vaatepilt – pisikesi piiksuvaid lendureid oli terve põrand ja voodi täis. Sealsamas olid ka junnid. Ega muud varianti ei olnud, kui kogu see seltskond kokku korjata. Liblikakahvaga oleks muidugi lihtsam olnud, kuid süsteem pikali-püsti-kükki-sirutus-painutus ajas ka asja ära. Edaspidi kasutasin natuke väiksema võrgusilmaga lemmikloomapuure.

Seklustest saad edasi lugeda raamatust «Meie kodulinnud».