Aleksandr Popov: olukorrast friigis – barbaritest meestekamp peaministri kallal

Kolumnist Aleksandr Popov. Foto: Remo Tõnismäe / Elu24

Me oleme jõudnud põhjakihist läbi. Me ei ole enam isegi mitte põrsa kombel poris, me oleme jõudnud kloaagi põhja. Me oleme üks settega. Me oleme kõike seda, mida ühelt soovimatult aborteerimata friigilt tahta võib – me oleme anomaalia, kõrvalekalle normist.

Vaadates seda fekaalifestivali, mis kandis ametlikku nime «peaministri umbusaldamine», mõistsin ma taaskord, et ossid on riigikogus, et sinna jääda. Ja nad on mõlemast soost. Ei ole ainult madalalaubalised jõmmid, seljas seemisnahast vammus või võidunud kraega triiksärgilaadne toode. On ka matsakaid mammasid, kes itsitades oma beebiissisid tagant utsitavad või isamaalase peakest mudivad, et suund ikka porgandita paika saaks. Nemad on oma olemuselt vaat et hullemgi kasvaja kui matsimardid või käsnakalled. Nemad on tõestus sellest, et naisepeks on ühiskonna normaalne osa – olgu tal siis kurjad silmad või riigijuhi ametikoht.

Jah – mehed on labased matsid, kelle suust pudenevat plöga serveeritakse itsituste ja julgustavate peanoogutuste abil kui pärleid sigadelt. Las nad olla pealegi selle tütarlapse vastu rõvedad, jälgid ja vägivaldsed. Hah! Plika ei talu kriitikat! See on see eeskuju emadelt tütardele - otsi omale mees, kel puuduvad kombed ja moraal. Siis on sul lõbus ja vanaduseas kõbus friigike põhus. Sest muidu eksid veel vikerkaarelipu alla ära, nähvits!