Paarisuhtekoolitaja: naised võiks valida mehi, aga tänapäeval on vastupidi

Foto: SCANPIX

PREP-paarisuhtekoolitaja ja raseduskriisinõustaja Kaia Kapsta hinnangul võivad paljud tänapäeva suhteprobleemid ja lahkuminekud saada alguse sellest, et suhtesse, koosellu libisetakse justkui kogemata - ilma teineteisega tõeliselt kohtumata, rääkimata, ühiseid otsuseid vastu võtmata. Nii ei jõua tõelist kahe inimese vahelist suhet aga tekkidagi. 

Samuti ei jäta see võimalust areneda asjadel nii, nagu peaks olema - et ka naised valiksid mehi, mitte vastupidi. Kiiresti intiimsuhtega alustades annab naine valikuvõimaluse käest, kuna iseenda jaoks fikseerib ta seksi juba suhtena veel enne, kui on partnerit tõeliselt tundma õppinud.

Kapsta sõnul peaks aga pigem naine olema see, kes valib ja vaatab meest, et tagada seeläbi ühistele lastele turvaline, parim võimalik tulevik. «Aga kui ta juba klammerdub kas või emotsionaalselt selle inimese külge, siis ta enam ei vali, vaid nõustub suhtega, milles ei pruugi olla piisavalt kvaliteeti, et kummagi osapoole tegelikud vajadused saaksid rahuldatud,» selgitas Kapsta. 

See ongi nõustaja sõnul see, mida mehed tunnevad - et nad ei pea tänapäeval enam üldse pingutama, kuna nad saavad ise naisi valida -, ehkki tegelikult peaks olema vastupidi, et naised valivad mehed ja seejuures parimad mehed! 

Kapsta sõnul on tänapäeva naistele keeruline selgeks teha, et seksiga ei tohiks kiirustada, sest esmane reaktsioon on: «Ahaa, ei luba seksida?». Ometi ei mõju suhte dünaamikale kindlasti hästi, kui suhet alustatakse kohe voodist.

Ka sellepärast, et teineteisele liiga lähedal olles ei suudeta aru saada, kes siis partner tegelikult inimesena on. «Küsimus ei ole iseenesest ju seksis kui aktis - et see oleks midagi räpast või valet -, vaid et seksil peab olema oma aeg ja koht,» tõdes ta.

Jahimehed või jahinaised?

Juttu, et mehed peaksid naisi jahtima ja naised selle võimaldamiseks veidikenegi kättesaamatud ja salapärased olema, on kuulnud kõik, kuid vähesed peavad seda vist tänapäeval oluliseks. Sest ka naised naudivad seksi ja käituvad üha vabameelsemalt, võttes tihtipeale jahtija rolli enda kanda. 

Ometi tõdeb ka Villu Parvet oma värskes raamatus «Seks, vein ja kutsikad», et kuigi elame üsna vabameelsel ajastul, hindavad paljud mehed potentsiaalse kallima puhul seda, kui ta ennast kohe kätte ei anna. Teisisõnu - kui tahad tõsist suhet, mitte lühiajalist seiklust, tasub seksiga oodata - siis oled mehe silmis märksa enam väärt. 

Kapsta sõnul ei ole küsimus niivõrd jahtimises, kuivõrd selles, et suhe võtab aega ja intiimsuhet peaks alustama siis, kui teineteist on tundma õpitud ja selle baasilt on tekkinud tegelik suhe - mitte vastupidi. 

Suhe vajab küpsemist ja mees vajab Kapsta sõnul aega, et suhe küpseks - ta peab ise jõudma otsusele, kas see on see naine, keda ta tegelikult enda kõrvale tahab ja keda ta tahab õnnelikuks teha.

Kui aga mängus on juba seks, peavad naised sellist läbikäimist püsivaks suhteks ning hakkavad esitama nõudmisi, milleks mehed valmis ei ole. Kapsta sõnul ei tohiks aga unustada, et kui inimest - ükskõik, kas meest või naist - survestatakse, siis tahab ta sellisest suhtest pigem välja astuda.

«Naistel on sageli väga suur vajadus suhte järele, aga arusaamine suhte erinevatest faasidest on naistel ja meestel täiesti erinev - meeste jaoks tegelikult see, et me seksime, ei pruugi veel üldse suhet tähendada,» arvas koolitaja.

Kust tulevad üksikemad?

Kõik see ongi üheks suuremaks põhjuseks, miks meie ühiskonnas on nii palju üksikemasid. Tavaliselt süüdistatakse mehi, et nad ei vastuta oma tegude eest ega taha peret koos hoida, kuid Kapsta sõnul tuleks mõelda eelkõige sellele, millest kõik need probleemid alguse saavad.

Ta tõi näite ühest Naine24 lugeja murekirjast, kus noor naine kirjutas, et tal on oma poiss-sõbraga 3,5-aastane laps. Kapsta imestas, et oma lapse isa kohta öeldakse «poiss-sõber» - ka see näitab tema hinnangul nii mõndagi. «Kes te olete teineteisele kõigepealt, kui te kasvatate ühiselt last?» tekkis nõustajal küsimus.

Suhet alustatakse Kapsta sõnul sageli niivõrd libisevalt, et ei saadagi aru, kes teineteisele ollakse ja mis asi see üldse on - kas see on suhe või ei ole. «Ei saada aru ka sellest, kuidas suhe areneb, kuidas liigutakse ühest faasist teise, mis on kohane ühele faasile ja mis on kohane järgmisele faasile.»

Ta lisas, et selle asemel, et ehitada samm-sammult üles midagi ilusat, avastatakse ühel päeval oma vannitoast võõras hambahari ning peagi on «peres» ka kolm last, ehkki omavahel pole kunagi tehtud kokkulepet, et tahetakse olla perekond ja ülejäänud elu koos veeta.

«Nii see ülejäänud elu lähebki libisevalt ja me ei oska ka hoida ja üles ehitada seda, mis on paarisuhtes kvaliteetset - ühist meeldivat osa, sõbraks olemist, romantikat, deitimist,» märkis nõustaja.

Ka pere eest vastutuse võtmisega või õigemini mittevõtmisega on nii, et kunagi pole süüdi vaid üks osapool. Ühe suurepärase näite leiab Linnateatri lavastusest «Amy seisukoht». Neiu ootab last, kuid teatab oma emale, et ei saa lapse isale sellest rääkida. Nimelt kardab ta, et noormees jätab ta maha, kui perelisast peaks kuulma. Nii teeb ta tulevasest lapsest esialgu vaid oma isikliku «mure»..., kuni ta ema olukorda sekkub.

«Naised lubavad sellel juhtuda - nad võtavad ise selle vastutuse ja annavad mehele selle osa. Suhe on alati kahepoolne,» tõdes Kapsta. «Kui üks võtab liiga palju vastutust, ei jää teisele poolele vastutuse võimalust.»

Samuti märkis ta, et kui siiski ollakse intiimsuhtes, kuid pole veel jõutud otsusele, kas selle inimesega tahetakse ka pikemas perspektiivis koos olla ja pere luua, ei peaks lapsesaamisest hoidumine olema vaid ühe osapoole mure. «Siis on mõlema osapoole vastutus, ka naise osa öelda, et aga sina vastutad ka selle eest, et selles osas, kus me veel ei tea, kes me teineteisele oleme, me ei saa last.»