Teatavasti nähti esimesi lennukil lendamisi Eestis 1912. aastal, kui Utotškin Tartus ja Tallinnas ning Hilgers Pärnus oma lennuaparaadil õhusõite demonstreerisid. Sellest ajast peale hoidsid saavutused lennunduse valdkonnas eestlaste meeli ärevil.
Kõikjal olid kõneaineks aiva lennurekordid: kui kõrgele keegi lendas, kui kaua keegi lendas, kui pika vahemaa keegi läbis. Vaieldi selle üle, kuidas need õhust raskemad «jeeruplaanid» ikka lennata saavad ja kaitsti südikalt oma lemmiklendurite mainet.
Esimese maailmasõja eelõhtul töötas Tsaari-Venemaal juba mitmeid lennunduse koole ja tehti algust õhujõudude loomisega. Mais 1914 tuli teade, et 15. juunil (vkj) algab 18. armeekorpuse kümneliikmelise lennusalga ringlend marsruudil: Peterburi-Narva-Rakvere-Tallinn-Haapsalu-Pärnu-Riia-Valga-Tartu-Narva-Peterburi, kusjuures sõjaväelendureid pidid saatma veoautod koos mehaanikute ja tagavaraosadega. Midagi sellist polnud Eestis enne veel nähtud, seepärast on mõistetav suur avalik huvi sündmuse vastu. Ometi kujunes sellest lennust üks suur viperusi ja lennuõnnetusi täis sündmuste jada.