KÜLMAVÄRINAD ⟩ Tallinna tüdruku ehmatav elamus: tahan rääkida sellest, kuidas ma surin

Foto: Shutterstock

«Külmavärinate» saate kuulaja lugude aeg on käes ja sel korral kirjutas oma loo ka Tallinna neiu, kes räägib sellest, kuidas ta... suri.

See juhtus paar kuud tagasi. Hommikul hakkas endal suhteliselt paha olla ja mõtlesin sekundiks pikali visata. Sel hetkel korteris koristati ning mõtlesin, et sekund puhkamist annab ehk jõudu sellega jätkata. Silmad kinni pannes suhteliselt kohe nägin «und». Nimelt avastasin, et peeglist avanes uks, kust tuli väga hele valge valgus. Ilmselgelt, nagu iga normaalne inimene, läksin ma seda uudistama. Astusin ruumi, see oli lühidalt kirjeldades väga räämas, akende ette olid tõmmatud katkised linad ning tuba oli suhteliselt tühi, kui mitte arvestada paari inimest ning ühte koera.

Üks inimestest oli mu enda varalahkunud onu, kes suri 2016. aastal. Ta vaatas mind korraks ja siis raputas pead. Seejärel kadus ta mu silme eest. Toas olevas üksikus tugitoolis istus vanem meesterahvas, keda kirjeldasin hiljem oma kutile ja selgus, et kirjeldus vastas täpselt ta enda vanavanaisa välimuse kirjeldusele. Toas pöörasin ma rohkem tähelepanu koerale. Hiljem selgus, et koer vastas mu kuti esimese koera kirjeldusele.

Ühel hetkel pöördusin ja avastasin, et ust enam mu selja taga polnud.  Toast edasi viis koridor, kus ma nägin mingit akent. Otsustasin läbi selle ronida, mis omakorda tõi mind meie kööki tagasi. Tean, et liikusin meie välisukse juurde, kust tungis sisse mingi meesterahvas, kes üritas muj kutile kallale tungida. Ma lükkasin ta eemale ja ta kukkus trepist alla ning oma pea lõhki.

Mis edasi sai, seda kuula juba saatest!