/nginx/o/2010/09/22/436742t1hf3d6.jpg)
Mida ette võtta, kui laps on koolist koju saabunud kirjakesega, milles küsitakse luba tema vaktsineerimiseks?
Mida teha, kui koolist küsitakse luba lapse vaktsineerimiseks?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kindlasti ei tohiks paberit tähelepanuta jätta või semestri lõpuni kooliasjade vahele unustada, kirjutab kliinik.ee. Millega siis täpsemalt tegu ja miks on paber nii oluline?
Kord nõuab, et kooliarst või -õde peab enne õpilase vaktsineerimist selleks lapsevanemalt või lapse seaduslikult esindajalt kirjalikult luba küsima. Sageli kasutatakse selleks teavitusvormi, millega koos pakutakse vanematele lühikest ülevaadet nende nakkushaiguste kohta, mille vastu plaanitakse vaktsineerida.
On ka lapsevanemaid, kes vaktsiinisüstiga nõus pole – sellisel juhul tuleb esitada kirjalik avaldus lapse vaktsineerimisest keeldumise kohta. Kooliarstid-õed on olukorra lahendanud sageli nii, et lapsevanem peab täitma vormi, milles juhitakse tähelepanu sellele, mis võib juhtuda siis, kui laps jääb vaktsiinita.
Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna nõuniku Martin Kadai sõnul oli põhjuseid kirjaliku keeldumise nõude sisseseadmiseks mitmeid. Esmalt tingis tema sõnul vajaduse vastutuse küsimus. «Immuniseerimisest keeldumisega ja vastava avaldusega võtab lapsevanem ühtlasi ka vastutuse. See on koht, mis peaks iga vastutustundliku lapsevanema mõtlema panema.».
Ühe põhjusena tõi Kadai välja ka immuniseerimistest keeldumiste arvu. «Vaktsineerimisest keeldumine ja keeldujate arv on oluline informatsioon, mis näitavad inimeste hoiakuid. Sellise info põhjal on vajadusel võimalik olukorra parandamiseks midagi ette võtta,» põhjendasKadai.
Perearst Iris Koort kinnitas, et Merekivi perearstikeskuses palutakse juba aastaid keeldujatel avaldus täita. Koort arvab, et see paneb vanema oma otsuse üle järele mõtlema: «Tundus, et mõned vanemad muutusid ametlikku dokumenti nähes tõsisemaks. Näiteks ütlesid, et nad pole keeldumises nii kindlad ja pidasid tulevikus vaktsineerimist võimalikuks. Hiljem nad vaktsineerisidki.».
«Üks isa aga ütles, et mingit allkirja ta andma ei pea, sest tema vastutab ise oma lapse tervise eest. Tõepoolest - vägisi ei saa ei vaktsineerida ega allkirja nõuda,» rääkis Koort oma kogemusest patsientidega. «Kui laps peaks õnnetu juhuse tõttu siiski vaktsiinvälditavasse haigusesse jääma, võib sama allkirjast keeldunud vanem aga öelda, et teda pole piisavalt ohtudest informeeritud,» tõi arst välja.
Koort nendis, et vaktsineerimisvastasus on ka arstile emotsionaalselt väga keeruline teema. Hoolimata pere otsusest peab arst suutma edaspidi erapooletult suhelda. «Muret teeb ka see, et vaktsineerimisvastasusega käivad sageli kaasas ka muud tervisekäitumise iseärasused - täielik keeldumine antibiootikumravist või loomse toidu keelamine lapsele,» tõi Koort näiteks.
«Minu meelest on üldtuntud võrdlus bussijänestega väga hea - vaktsineerimata laps ei haigestu seetõttu, et teised lapsed on vaktsineeritud. Ehk siis minu vaktsineerimata lapse «sõidu» ehk ohutu lapsepõlve maksavad kinni teised, kes vaatamata vaktsineerimise «ohtlikkusele» seda ikka teevad,» tõi Koort paralleeli.
Kui lapsel on vaktsineerimiseks mõni püsiv vastunäidustus – näiteks allergia mõne vaktsiini koostisosa vastu -, on see märgitud tema tervisekaarti ja vaktsineerimispassi. Kuid vahetult enne iga vaktsiinisüsti saamist peab tervishoiutöötaja võimalikud vastunäidustused kindlaks tegema, rõhutas Kadai.