Kui vanemad ei ole koos: kelle nime saab laps?

Pilt on illustreeriv. Foto: SCANPIX

Naine24 küsis nii meestelt kui naistelt, kas laps peaks saama isa või ema perekonnanime, kui vanematel ei olegi plaanis koos elada. Samuti küsisime seda, kas ühel lapsevanemal on õigus lapse perekonnanimi ära muuta, kui teine vanem lapse elus kuidagi ei osale, ning uurisime, kuidas keegi ise toiminud on.

33-aastane Raili on juba mitu aastat üksikvanem olnud, kuid ta kinnitas, et tal ei tekkinud küsimustki, kelle perekonnanimi lapsele panna. Seda eriti arvestades, et lapse sündides olid nad veel koos.

Raili arvates on see jabur, kui üks vanematest tahab lapse perekonnanime pärast lahkuminekut ära muuta. «See on nagu sama asi, et kuule, ma valetasin sulle, tegelikult polegi ta sinu laps,» pilkas ta. «Ise sa tegid selle lapse mehega, kes järsku tundub nõme ja oma isa headust hindab laps ükskord ise, see pole teiste asi hinnata.»

41-aastane Endo selgitas, et tema meelest on lapse nimi sotsiaalne igand ja selle tähtsustamine näitab soovi hoida kinni mingisugusest liinist, mis tegelikult ei tähenda mitte midagi. «Puhas eraldatuse muster,» ütles ta.

«Lapsele paneksin selle nime, millise alusel oleks temal elus kergem hakkama saada. Isa osalus ega käitumine ei riku nime, vaid rikub meest. On ju olemaski vanasõna: «Narri meest, mitte mehe nime»», põhjendas ta.

24-aastane Kadri läks oma laste isast lahku pärast nende sündi, seega said nad tema jaoks loomuliku otsusena siia ilma tulles isa nime. «Kuigi nüüdseks lapsed oma isaga peaaegu üldse ei suhtle, ei ole mul soovi vägisi nende nime vahetada,» selgitas ta.

«Küll aga ei ole mul selle vastu midagi, kui nad otsustavad ise vastavasse ikka jõudes oma perekonnanime vahetada, soovides siis võtta minu uue nime, kui olen selleks ajaks ise nime vahetanud, või minu neiupõlvenime või kas või minu vanaema neiupõlvenime.»

Kadri meelest on see väär, kui pärast lahkuminekut muudetakse emotsioonide ajel lapse nime. «Ma saan sellest aru, kui isa pole end aastaid näole andnud, tekkinud on uus pere - ikka on ju tore, kui kõigil on üks nimi. Aga kui isa siiski figureerib, on see mõlema vanema otsus,» selgitas ta. «Ema vaen pole ju lapse vaen.»

«Kui aga juba raseduse ajal on teada, et lapse isa ei saa lapse elus eriti osalema, siis on minu arust loomulik, et ema paneb lapsele oma nime,» lisas Kadri. «Nimel ei ole tänapäeval enam nii suurt kaalu, kui oli vanasti, üsna kerge liigutusega saab muuta nii ees- kui perekonnanime, seega ei tasu seda asja üleüldse väga dramaatiliselt võtta, sest suuremana teeb laps ikka seda, mis ise tahab.»

33-aastane Margot leidis, et lapse perekonnanime vahetamine on igati õigustatud, kui näiteks lapsele on pandud esialgu tema isa perekonnanimi, aga isa lapse elust ei huvitu ja lapsega ei suhtle.

«Miks peaks laps olema mingi mehe nimega, keda meie elus pole ja mina olen lapsega üks pere ja meil on lapsega erinevad perekonnanimed?» küsis ta. «Milleks? Ikka on laps minu nimega ja meie oleme ühine perekond, kanname ühist nime ja mina hoolitsen oma lapse eest,» selgitas ta.

40-aastane Jaanus pakkus välja, et nime vahetamise kohta võiks hoopis lapse käest küsida. Kui aga laps on alles sündimas, peaks tema arvates laps saama ema nime, kui on teada, et isa ei soovi oma lapse eest hoolitseda.

32-aastane Kea oletas, et kui oleks juba teada, et lapse isa ei hakka lapse elus rolli mängima, siis ta paneks lapsele kohe enda perekonnanime. Ta rääkis, et ei hakkaks lapse nime hiljem muutma, kui ka selgub, et isa on kehv ja hoolimatu. «Aga seda näeb kindlasti juba enne nime panekut, nii et siis paneks ikka oma perekonnanime,» arvas ta.

Veiko on 42-aastane ja tema sõnul on lapse perekonnanime mure pseudoprobleem. «Pangu oma perekonnanimi ja ongi hästi,» vastas ta napilt.

Veiko eakaaslane Mart selgitas, et üldiselt pannakse ikka lapsele isa nimi, aga tema seda päris õigeks ei pea, sest tegelikult viivad vereliini edasi ikkagi emalt päritud geenid. «Isanime panek pärineb kristlikust maailmavaatest, seega on see rohkem inimese enda usutunnistuse küsimus,» selgitas ta.

«Mina naisterahvana unustaks selle ****pea ära ja kuna ma last ise kasvatan, siis paneks ikka oma nime,» oletas Mart, rääkides olukorrast, kus isa oma lapse kasvatamises ei osale.

28-aastase Hetlini arvates võiks laps kanda isa perekonnanime, kui vanemad on koos. Samas teadis ta rääkida, et kui naine registreerib ennast vallasemaks, siis ei olegi tal muud võimalust, kui panna lapsele oma perekonnanimi.

Hetlinile on jäänud mulje, et need üksikemad, kes ei ole juba lapse sünnist tema isaga koos, eelistavad siis üldiselt lapsele enda nime anda. «Kui lapse isaga on hea läbisaamine, siis võib ju panna mehe nime. Enda nime panek tekitab üksikemal ilmselt suurema kindlustunde ja teadmise, et ta on ikkagi sinu enda oma ja keegi teine ei saa tulla ütlema, et ta on minu oma ka,» selgitas ta.

Hiljem lapse perekonnanime muutmist pidas naine õigustatuks, kui mees pere jätab ning lapsest ei hooli, sest sellisel juhul on tema sõnul inimene näidanud, et ta ei ole väärt, et laps kannab tema nime edasi. «Igal inimesel ei peagi olema seda au, et tema nime edasi kantakse, kui ta on ise täielik mölakas,» lisas ta.

Naine rääkis, et ta ei ole küll seadusliku poolega veel kogemusi, kuid usub, et olukorra teeb lihtsamaks, kui üksikemal ja ta lapsel on ühine perekonnanimi. «Saab lasta ka isalikud õigused ära võtta ja sellega on üks probleem lahendatud,» lisas ta. «Ei pea ühe hulluga enam tegelema, sel hullul ei ole enam lihtsalt sõnaõigust.»

Hetlin teab ka selliseid olukordasid, kui isa alguses ei ole olnud lapse sünnitunnistusel, aga hiljem tahab seda ja soovib ka lapsele oma perekonnanime. «Sellisel juhul mina arvan, et see perekonnanimi, mis on pandud, see jääb ning mina ei ole mitte mingisugusel tingimusel nõus muutma oma lapse perekonnanime. Ma leian, et kui teda ei ole kogu aeg lapse jaoks olemas olnud, siis ei ole mõtet ka hiljem tulla jutuga, et ma nüüd tahan lapsele oma nime anda. Lapsed ei ole tujude teema,» selgitas ta.

44-aastasel Estril on kahel esimesel lapsel oma isa nimi, kuigi nad lahutasid siis, kui teine oli alles sündinud. «Ma ei näinud mõtet hakata nime selle pärast muutma, sest mul endalgi oli mehe nimi ja ma ei tahtnud olla lastega erineva nimega, kuigi minu laste isa eriti ei osalenud laste elus,» selgitas ta. «Meil tuli korra see jutuks ja talle see ei meeldinud, aga kuidagi see jäi ja siiani on lapsed oma isa nimega,» meenutas Ester.

29-aastane Birgit on oma last üksi kasvatanud ning ta kaalus lapse nime vahetamist. «Siin tekib veel see küsimus, et kuidas laps sellesse tulevikus suhtub, kui temalt isa nimi ära vahetada, seda just siis, kui tegu on pojaga,» tõdes ta.

Pärast kaalumist otsustas Birgit siiski lapsel perekonnanime ära vahetada. «Lapse isa ei olnud nõus põhjendusega, et see on ikkagi tema laps,» rääkis naine. «Kui mees ei anna luba nimevahetuseks, siis ei saa mina näiteks riigilt vallasema toetust, mis on tegelikult üsna arvestatav summa. Ja lisaks pean lapse isa käest küsima luba, kui näiteks tahan lapsega koos minna kas või Egiptusesse,» selgitas Birgit. 

Naise sõnul toob loa küsimine endaga kaasa pikad vaidlused, sest lapse isaga on väga raske suhelda. «See on muidugi kurb,» nentis ta. «Samas on mul lootust, et kui abiellun, siis on mul õigus ka lapsele sama nimi anda ja laps saab niimoodi endale ka uue issi eeskuju.»