Šokeerivad leiud ⟩ Prügikastiõied: meie heaoluühiskonna südantlõhestav allkiri

«Võibolla jäid kellegi pulmad ära?», küsis 7-aastane tüdruk, kui Tartu ühes prügikastis kuhja Sambiast pärit roose nägi. Ei jäänud. Tegu oli tavalise lillepoe õhtuse ülejäägiga.

Meie heaoluühiskonna tarbija on harjunud, et ka südatalvel ja vahetult enne poe sulgemist peab olema valida mitmekümne erineva lillesordi vahel. Seda mentaliteeti saame muuta meie ise. Ja selleks, et seda muuta, peame mõistma, mis on selle valikute rohkuse ja virvarri tegelik hind.

Kõik piltidel olevad lilled on pärit prügikonteineritest Foto: Erakogu

Keenia rooside kohta on Hollandi ajakirjanduses ilmunud hulgaliselt õõvastavaid paljastusi. Enamik lilli tuleb odavatest kasvandustest, kus kasutatakse orjatööjõudu, tohutus koguses pestitsiide ja naistööjõudu kasutatakse seksuaalselt ära. Maa, mis ägab veepuuduse all, suunab oma vähest vett lillekasvandustesse. Tulbid on enamasti transporditud Hollandist, mis on meeletu ökoloogiline jalajälg.

Prügipimedusega lööduna me ei mõista, et planeedi ressursid on piiratud ja selle rikkalikkuse pillerkaare tegeliku hinda maksavad meie järeltulevad põlved.

Poed on käivitanud toiduraiskamise vastaseid kampaaniaid, pannes vastutuse tarbijale. Miks aga kodudes raisatakse toitu? See on heaoluühiskonna tulem, kus raiskamine on elu osa. Ja ilusad, vaasiväärilised, tulbid poe olmeprügikastis emadepäeva järgsel hommikul on meie heaoluühiskonna südantlõhestav allkiri. Meil on vaja väärtusi muuta ning poed saavad olla eeskujuks. Muidu pole siin planeedil pikka pidu ja mitte ühtegi lilleõit.

Miks selline pilt prügikastidest paistab? Üheks põhipõhjuseks on prügi liiga odav hind Eestis. Kasumile orienteerituna on poodidel odavam ülejääk olmeprahina minema visata. Toote müügihinda kujundades on kohalik toodang kallim kui kaugelt siia veetud. Prügipimedusega lööduna me ei mõista, et planeedi ressursid on piiratud ja selle rikkaliku pillerkaare tegeliku hinda maksavad meie järeltulevad põlved.

Maad niigi lämmatavale prügiuputusele mõeldes käivad keskkonda säästa soovivad inimesed poodide prügikonteineritest söödavat korraliku toitu ja muud maha kantud, kuid kasutuskõlblikku, kraami enda ja kogukonna tarbeks päästmas. Pühadejärgselt on olukord eriti kirev ning nukker.

Linnakorilased ei käi prügikaste tühjendamas vaesuse tõttu. Prügikasti kaane tõstjad ei ole juba ammu tingimata asotsiaalse eluviisiga.

Mõnes väikeses kogukonnas Tallinnas ja Tartus on sisse seatud hästi toimivad toidukapid, kust saavad kõik soovijad päästetud, kuid korralikku ja absoluutselt söömiskõlbulikku toitu enda tarbeks võtta. Lisaks viiakse sinna ka ämbrite kaupa lilli, kastide kaupa juurdumisvalmis taimeistikuid ning muud, poodides maha kantud, kuid kasutamisvalmis kaupa.

Kui igaüks panustab natuke, saab sellest alguse midagi suurt. Raiskamisel on palju suurem hind, kui rahanumbrit märgistav silt. Kohalik on keskkonnale alati parem ja kasulikum, kui kaugelt kohale lennutatu. Kas ikka peab kõiki tooteid olema alati maksimaalses valikus saadaval? Hetkel me justkui saeme oksa, millel ise jalgu kõlgutades mugavalt istume. 

Loo valmimisele kaasa aitamiseks jagasid pilte ja mõtteid Anna Hints, Marie Stalvel ja Mari-Liis Viirsalu. Aitäh teile!