Väärt poissmehe paradoks ehk põhjus, miks üle 35-aastasel naisel on pea võimatu meest leida

Kui sa oled vanem kui 35 ning vallaline, oled ilmselt pead murdnud: miks tundub praeguses vanuses väärt partnerit leida nii keeruline?

Sama on mõtisklenud suhtekolumnist Carlyb Beccia, kes ütleb Mediumis otse välja, et on väsinud oma kohtingufopaadest kirjutamast. Ta kirjeldab üht väga viisakat ja atraktiivset meest, kes kolmandal deidil tunnistas, et abielus olles seksis sadade prostituutidega. Miks ta seda tegi? Beccia oli hämmingus, kuniks avastas teooria nimega väärt poissmehe paradoks.

Selle töötas välja mänguteoreetik Mark Gimein ja see selgitab nii mitmegi naise probleemi – miks sobilike meeste hulk kahaneb naiste jaoks, kes on vanemad kui 35. «Olge valmis, teid ootab hirmutav õppetund sellest, miks te peaksite leppima mehega, kes on piisavalt hea,» ütleb Beccia, et täiuslikkust ei ole enam mõtet otsida.

Naiste vananedes muutub kohtingubassein aina väiksemaks, kuna kõrge kvaliteediga mehed on juba leidnud partnerid naiste näol, kes pole olnud nii väga valivad. «Ja kui väärt poissmeeste hulk väheneb, võitlevad kõrge kvaliteediga naised piiratud arvu kvaliteetsete meeste nimel,» püüab Beccia selgitada.

Latt püsib kõrgel

Asi on selles, et naised ei lase oma latti allapoole. «Enamasti seetõttu, et nad on harjunud juhirollis olema ning nad ei ole teadlikud, et nende kohtinguaktsiad on languses. Roosilt on õielehed langemas, kuid roos keeldub koos umbrohuga kasvamast. Pealegi otsustavad paljud naised, et olla vallaline ja ise enda aia eest hoolt kanda on palju parem valik,» kirjutab Beccia.

Paraku tähendab see, et kohtinguturule jääb ebaproportsionaalselt suur hulk mitte eriti ihaldusväärseid mehi ja väga suur hulk imelisi naisi.

Väärt poissmehe paradoksi ilmestab hästi kohtingurakendustest kogutud statistika. 2019. aasta Pew instituudi uuring näitas, et 57 protsenti meestest ei saanud enda hinnangul piisavalt sõnumeid, ainult 24 protsenti naistest kurtis sama. Nimelt läheb 41,1 protsenti kõigi naiste like’idest vaid viiele protsendile meestest – nii-öelda meeste koorekihile. Võrdluseks: naiste koorekiht ehk samaväärne viis protsenti saab 30,6 protsenti meeste like’idest. Ehk lühidalt: kuumad kutid naudivad kogu tähelepanu, samas kui keskmisi mehi ignoreeritakse.

Ja kui tegemist on mehega, kes jääb alla 50 protsendi piiri, siis läheb talle vaid 4,3 protsenti like’idest. Nii-öelda samaväärse naise jaoks pole olukord nii kurb, ta saab ikka 7,9 protsenti like’idest.

See kõik illustreerib hästi, et naised otsustavad. «Aga kui sa tunned, et sul on valikuvabadus, siis sa lükkad tõenäolisemalt valiku tegemist ka edasi,» sedastab Beccia. «Sa tahad oodata ideaalset partnerit.»

Lisame sotsiomajandusliku mõõtme

Statistiliselt otsivad naised jõukat partnerit, mehed aga ilu. Samas pöörab selle paradigma peapeale haridus. Tänasel päeval on rohkem naisi kui mehi, kellel on kõrgharidus. Muidugi tähendab kõrgharidus ka kõrgemat sissetulekut ja kuigi palgalõhe eksisteerib ja on eriti valulik Eestis, ei leia needsamad haritud ja jõukad naised endale head partnerit.

Tagajärjeks on kõrgharitud ja varakad naised, kes püüavad linnapiirkondades endale elukaaslast leida. Kahjuks aga ei hooli linnades elavad mehed sellest, kas naine on intelligentne, haritud või edukas, märgib Beccia. «Teda huvitab, kas naine on atraktiivne.»

Nii võistleb haritud naine enamate naistega, kuid ometi on tal endal vähem valikuvõimalust. Ja tal on veel vähem võimalusi, kui ta elab linnas.

«See jätab naistele, kes igatsevad iseseisvust, valiku. Kui sa valid kõrghariduse ja lükkad abielu edasi, võidad selle, milleks su vanaemal oli partnerit vaja – finantsilise turvalisuse. Aga sa riskid sellega, et ei leia kunagi partnerit. Aga kui sa ei vali haridust, siis oled sa sunnitud kellestki sõltuma. Veel hullem, see keegi võib olla vägivaldne abikaasa. Seegi pole suurem asi valik,» nimetab Beccia, tõdedes, et enamik naisi ei taha valida meest tema pangaarve alusel. «Finantsiline vabadus lubab naisel valida headuse, intellekti, ambitsiooni, huumori ja lojaalsuse põhjal. Aga siin on täpp i-le – enamikku mehi hirmutab naine, kes suudab ise oma arved maksta. Nad ei taha iseseisvat naist.»

Kogu see probleem kasvab veereva lumepallina viljatuskriisiks. Mida vähem on sobivaid partnereid, seda enam naisi otsustab abielu ja laste saamise edasi lükata. See toob kaasa vananeva populatsiooni ja mitmed demograafid on selle ohule osutanud – tagajärjed majandusele on märgatavad.

«Üldistused on nii kultuurilised kui bioloogilised,» rõhuta Beccia. «Andmed ei valeta. Naised parendavad end läbi hariduse ja mehed ei tee seda. Hoolimata klišeest, et vastandid tõmbuvad, näitavad uuringud, et inimesed valivad partneri, kel on sarnased omadused. Haridus mängib siin suurt rolli.»

Mis siis teha? «Valik on okkaline: kas lasta standardid allapoole või jääda vallaliseks? Liivakell jookseb tühjaks, paljud meist on väga teadlikud, et meie roos on tolmuks muutumas,» tõdeb Beccia, lisades: «Ma isiklikult eelistan jääda vallaliseks, kuniks ma leian oma Härra Ei-seksi-prostituutidega. See on küllalt madal latt. Ma usun, et ta on kuskil olemas.»