«Teen sinuga, mis tahan, mul on see õigus!» (1)
/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
8. mai 2021, 00:03
Vägivald Eesti kodudes on kohutavalt kasvanud. Julmad despoodid ja elavad laibad võivad peituda täiusliku perekonna fassaadi taha. Kas tõesti mitte midagi ei saa teha? Saab!
«Naine läks mu juurest ära!»
Sõbrad on vait. Kust see siis äkki? Ain ja Mari olid nagu sukk ja saabas, tegid kõike koos, treenisid koos, reisisid koos. Ei tülitsenud kunagi. Kolm tublit last.
«Ma ei kujutanud ette ka, et midagi võiks valesti olla!» Mari lahkus ajal, mil meest kodus polnud. Salaja. Oma uut elupaika pole ta mehele siiani avaldanud. Laste kasvatamist jagatakse, muust suhtlusest keeldub. Midagi selgitada ei soovi. Mõnigi sõber näitab toetust: «Naised ongi imelikud ja kurat neist aru saab. Saadki noorema võtta.»
Aga need, kel empaatia töökorras, saavad silmapilk aru: see polnud lahkumine. See oli põgenemine. Ja põgenetakse vägivaldsest suhtest.
Seni oli Aini maailmas oli kõik ideaalses korras. No mis vägivallast siin üldse rääkida saab, neil polnud konfliktegi! Kui saad alati oma tahtmist, on lihtne selle luksusega harjuda, teisega arvestamist ja lugupidamist sootuks unustada. Hakkad uskuma, et oled privilegeeritud pool suhtes, see, kellel alati õigus on.
Ain elas elu, mida soovis, naine toetas teda. «Aga ta ju tahtis seda ise ka,» õigustab mees. Mida naine ise soovis? Seda ei küsitud iial. Mees eeldas nagu vägivaldsed mehed ikka: mis on hea mulle, peab olema hea ka temale. Tema käes oli võim, kontroll ning täielik tõemonopol. «Mis õigusega ta ära läks?! Miks ta ei öelnud midagi?»
Tegelikult naine rääkis küll, kuid mees ei kuulanud. Mingid naise emotsioonid, tunded, bla-bla-bla... Surus naise vaikima, pingeallikas maas ning asi tema jaoks korras. Naise hinge kuhjus ahastus.
Kaks keha, üks tahe – õnnelik liit?
Esmakordselt nägin seda paari mõne aasta eest. Nad tundusid harmooniline liit. Ain õitses eneseimetluses ja Mari imetles teda siiralt kaasa. Kuid siis paistis pragude vahelt tõde. Mees rääkis oma hiljutistest saavutustest, milles naine teda aitas. Mees andis hinnanguid: seal tegi naine hästi, seal ei saanud hakkama. Kas ta tänas? Kas ta märkas, et mehe vajaduste katmiseks oli naine täiesti oma elust loobunud? Ei. Ain oli veendunud, et tal ongi õigus seda saada. Mees armastas ennast ja nautis, kuidas naine teda armastas.
Peresuhtes vägivalla kasutamist võib võrrelda sellega, kui sa vihahoos sooviksid oma kaasat gaasiga mürgitada. Olles ise samas toas, lukustatud ukse taga.
Selge märk, et suhtes valitseb emotsionaalne vägivald, avaldus hetkedel, kui sõna sai naine. Ta oli kohe ärev, sättis närviliselt juukseid ja piilus mehe poole, otsekui luba küsides. Ja juba mõne lause pealt lõikas Ain naise jutu läbi, parandas teda. Kõik toimus sõbralikus toonis, keegi ei tõstnud häält. Ometi oli ebaõiglus ja ebavõrdsus ilmne.
Mari ei öelnud sõna «vägivald» kunagi välja. Seda sõna kardavad ja väldivad nii ohver kui ka vägivallatseja. «Ta ütles, et ma olin liiga domineeriv,» räägib Ain.
Lihtsam on öelda «domineeriv» või kasutada sõnu tülid, temperament, nõudlikkus, kui öelda otse: see on vägivald. Sest iga julmur ja ohver saavad üheselt aru: vägivald on asi, mis ühelgi juhul ei saa tulla armastava partneri poolt.
«Ainus õige hoiak vägivalla suhtes on nulltolerants,» ütleb enam kui kümme aastat nii vägivaldsete inimeste kui ka ohvritega töötanud kriisinõustaja. Neutraalsuse huvides, kuna abi vajavad mõlemad pooled, ta oma nime avaldada ei soovi.
«Vägivaldselt käituv inimene õigustab ennast ja süüdistab kõiges ohvrit. Uskudes, et talle on see lubatud. Kuna teine vastu hakata ei suuda, võib tal tekkida karistamatuse tunne. Ta testib oma võimu piire. Mida rohkem teine tema meele järgi olla püüab, seda rohkem kontroll ja kriitika kasvab. See saab lõppeda ainult hävinguga.»
Ilustamata tõde: selline on ohvri ja vägivallatseja suhe
Sõrmed ragisevad. Üks inimene seisab raskete tanksaabastega teise sõrmedel ja kui viimane palub ning püüab kätt vabastada, trambib teine veel julmemalt.
«Palun, sa teed mulle haiget, me peame midagi ette võtma.»
«Misasja sa räägid? Ära kujuta endale ette! Minul on siin küll hea mugav seista.»
«Aga sinu käitumine teeb mulle haiget. Palun arvesta minuga ka.»
«Sa julged öelda, et mina peaks tagasi astuma. Mis õigusega?!» Pressib kõvemini. Paar luud läheb.
«Näed nüüd, olgu see sulle õpetuseks. Sa ise oled kõiges süüdi! Meil pole mingit probleemi!»
«Ma ei suuda nii jätkata.»
«Näed – ongi viga sinus! Mina suudan väga hästi.»
«Sa oled minuga vägivaldne.»
«Aga mulle meeldivad mu saapad.»
«Palun, astu maha, mul on vaja veidikenegi iseolemise õigust.»
«Aga see on minu seisukoht! Siit ma ei tagane!»
Kohutav illustreeriv kirjeldus, kuid tavaline elu. Samamoodi seis valitseb väga paljudes kodudes, kus üks partner teise suhtes vägivalda kasutab. Kas julmur kaotaks midagi, kui ta oma ohvri pealt maha astuks? Ei. Talle jääksid alles nii tema seisukoht kui ka saapad. Kuid tema seda ei usu, hirm jõuga kätte võidetud võimupositsioonist ilma jääda on niivõrd suur.
Trampija võib olla nii naine kui ka mees, viimased uuringud kinnitavad, et vägivald pole sooline. Naised on isegi vägivaldsemad. Ja see ei juhtu kogemata. Vägivald on teadlik valik, mille aluseks on valed väärtushinnangud. Vägivallatseja on sügaval sisimas veendunud, et tal ongi õigus oma partnerisse lugupidamatult suhtuda, teda kontrollida, piksevardana kasutada ja oma reeglitele allutada, kuna teine on tema isiklik omand. Julmur eitab ja varjab oma tegusid ja hoiab avalikkuse ees ilusat fassaadi. Jah, seal on tihti ka hirm, traumad ja oskamatus käituda. Vägivallaprobleemi saab lahendada vaid vägivallatseja ise. Käitumist ja reaktsioone saab muuta ainult muutes väärtushinnanguid, pinnapealne «heaks hakkamine» annab ajutise efekti ja hävitav tsükkel kordub varem või hiljem taas.
Ei hinda – jääd ilma
Kriisinõustaja teab oma kogemusest, et vägivaldne pool mõistab viimaks, mida ta ise teisele tegi, kuid kahjuks pole kõik suutelised endale ausalt otsa vaatama. Enamasti avanevad silmad liiga hilja. Ohver on saanud juba nii tõsiseid traumasid, et neid pole enam võimalik tagasi pöörata. Või lahkub otsustavalt. Või sureb.
«Ma olen neid inimesi siin näinud küll ja küll. Kui nad kõik kaotavad, alles siis saavad aru, mis neil oli: toetav partner ja lapsed, pere. Nüüd on lähenemiskeeld.»
Kriisinõustaja sõnul on füüsilise vägivalla äratundmisega asjad lihtsamad, tihti on see elule ja tervisele ohtlik. Emotsionaalne vägivald on palju raskemini määratletav ega pruugi olla kõrvalseisjale märgatav. Kuid igasugune vägivald on seadusega keelatud.
Pool aastat pärast suhtest lahkumist on Mari täielikult õide puhkenud. Varasemast ärevusest pole märkigi, ta särab seltskonnas ja lendab karjääriredelil.
Ain on sügavas depressioonis. Ta ei taha kedagi näha, kõik meenutab talle Mari. Partner, keda ta väärkohtles ning isiklikuks omandiks pidas, oli tegelikult tema maailma kõige väärtuslikum tahk. Ta ei saa ise ka aru, miks suhtes olles alatasa teist maha tegi ning kritiseeris. Üleolek lihtsalt tekitas nii hea tunde.
Kuid vägivaldne suhe võib lõppeda ka teistpidi. Ohver kaotab ennast täiesti ja loogika on sama: kõik, mida sa väärtustad, kasvab. Kõik, mida sa ei väärtusta, kaotad. Ohvril on samuti omad õppetunnid, mitte asjata poleks ta julma partnerit valinud. Tema ülesanne on õppida armastama, usaldama ja väärtustama iseennast. Jääda endale kindlaks, seada oma piirid ja mitte lubada endaga vägivallatseda. Punkt.
Vägivalla «välja kannatamine», mida kõige sagedamini üritatakse, on kõige halvem variant. Leppimine on otseselt vägivalda õigustav käitumine: ründaja kurjus kasvab ja kannataja laguneb, kuni sureb.
Elav laip – inimene, kel pole õigust tunda
«Ta on nii hea inimene,» öeldakse Marge kohta. Alati heatujuline, tähelepanelik ja sotsiaalselt andekas. Lisaks on loodus õnnistanud teda erakordselt kena välimusega. Marge meeldib kõigile, tal pole konflikte. Tema leebe sõbralikkus sulatab ka kõige sõjakama südame.
Aga tegelikult on Marge emotsionaalselt surnud inimene. Klassikaline elav laip. Inimene, keda pole isegi olemas, kui pole tarvis kedagi teenindada. Ta ei kaeba kunagi, kuid see ei näita, et asjad korras oleks.
Marge elab juba 12 aastat emotsionaalselt vägivaldses suhtes. Välja see koduseinte vahel ei jõua, sest hea maine on mehele eluküsimus. Mees nõuab oma reeglite täpset täitmist ja ärritub igast pisiasjast. Pahasena kasutab ta kõige alatumaid käitumisviise. Kui naine midagi öelda püüab, kordab mees seda mõnitaval häälel. Ta moonutab reaalsust ja lavastab ohvrit süüdlaseks, lõhkudes jõhkralt ohvri psüühikat. Kuna partner surub maha naise tundeid, õppis ka Marge neid maha suruma. Juba aastaid tal polegi tundeid – need on keelatud. Tal pole ka tahet – tahteilmingud on vägivaldsele partnerile eriliselt sobimatud ja pekstakse armutult maha. Margel pole ka enam isiksust, ta elab vaid partneri jaoks.
«Ma olen teraapias näinud paare, kus vägivaldne pool on väga ennast täis, tema kaaslane aga vaid tühi kest, kõigist õigustest ilma jäetud, vaatab tühja pilguga,» räägib Helen Sööl, psühholoog ja terapeut, kel on eksperditeadmised perevägivalla teemadel. «Ja tead, mida vägivaldne pool selle peale ütleb? «See oligi minu eesmärk!» Nad kasutavad teadlikult vägivalda, et teise isiksus täielikult murda. Nad vaatavad sulle tugirühmas silma sisse ja tunnistavad: «Kui ma saan teise paika panna, on see kõige suurem nauding. Võim ja kontroll. See tunne, et ma teen sinuga, mida tahan, sest mul on see õigus!»
Mis toimub vägivallatseja peas?
«Mina igatahes mitte milleski süüdi ei ole,» teatab vägivallatseja. Eitamiseks on hulk viise – ilmselget väärkäitumist tema sõnul üldse ei toimunud. Vägivallatseja ajus töötavad ennast õigustavad mustrid, mis moonutavad reaalsust ja pehmendavad tegu. Vahel valetab ta teadlikult, vahel kogemata, ehk elab ka ise pettekujutluste küüsis. Ainult üks asi on kindel: ohver on alati süüdi.
Kuid ta ei pruugi südames halb inimene olla, tema käitumise võti võib peituda oskamatuses ebamugavat olukorda teisiti lahendada. Ta on enda ümber ladunud kaitsemüürid, mis takistavad olemast inimlik, ehkki müüri taga võib olla hirmunud ja segaduses heasüdamlik tüüp. Traumasid, mis tekitavad võimendatud reaktsioone, on võimalik täiskasvanuna lahti muukida. Nii et mõneti on kokkupuude vägivallaga elu kingitus: valus, kuid tõhus võimalus ennast paremini tundma õppida.
Uuritud on, et vägivaldne pool ja ohver kogevad tegelikult sarnast stressi. Mõlemat ohustab ärevust ja depressioon, langev enesehinnang ja mitmesugused tervisemured. Ka agressiivne pool kannatab. Peresuhtes vägivalla kasutamist võib võrrelda sellega, kui sa vihahoos sooviksid oma kaasat gaasiga mürgitada. Olles ise samas toas, lukustatud ukse taga. Iga suhe on tegelikult ühine vereringe, kaaslast kahjustades kahjustad sa ennast. Vägivaldne pool tekitab valu, siis tunneb ise valu ja teeb sellest järelduse, et teine on süüdi. Karistab. Seda, et just tema ise oli see, kes mürgitava gaasikraani lahti keeras, suudab märkama panna alles teraapia.
Otsi abi!
Vägivald kestab eitamise ja varjamise tõttu. Ründav pool on sageli huvitatud, et ohvri silmad ei avaneks ning ta lepiks olukorraga. Tegelikult võidaks ta vägivallast loobumisest kõige rohkem ise. Vägivallaga tohi kunagi leppida.
Kiire abi:
Vägivallast loobumise tugiliin 660 6077
Ohvriabi 116006, 612 1360
Usaldustelefon 126
Eluliin, eesti keeles 655 8088
Eluliin, vene keeles 655 5688
Psühholoogiline kriisiabi 631 4300
Nõustamine: palunabi.ee; MTÜ Vaiter, EELK Perekeskus, MTÜ Hingekeel, MTÜ Abi Võti, SA Väärtustades Elu
Lugedes targemaks ja tugevamaks:
Lundy Bancroft «Miks ta seda teeb? Kuidas mõtlevad vihased ja kontrollivad mehed»
Beverly Engel «Emotsionaalne ja vaimne vägivald»
Harriet Lerner PhD «Vihatants»
Enda käitumise eest kannab vastutust ja seda saab muuta ainult inimene ise. Ohver on tavaliselt valmis kõik tegema, et suhe päästa, end pooleks pingutama, kui vägivald sellest ei lõpe. Kui ründav pool probleemi eitab või keeldub teraapiast, ütleb ta sisuliselt: «Mulle sobib hästi, et sa kannatad.» Siis on ohvri ainus valik lahkuda. Kiiresti.
Seda on ebapopulaarne öelda, kuid vastutus suhte eest jaguneb siiski võrdselt mõlemale poolele. Ohvrite suurim viga on see, et nad võtavad omaks ohvri rolli. Kannatajad keelduvad nägemast reaalsust ja hoiavad kinni oma lootustest. Pikaajalises emotsionaalselt vägivaldses suhtes olev ohver on treenitud andestama ning õigustab kaaslast, kes teda julmalt kohtleb. Loodab pärast iga maatasa tegemist, et äkki teine mõistab ja muutub.
Muutubki, kuid mitte nii, nagu ohver loodab. Vägivallatsükkel on ühesuunaline – kui mustrit otsustavalt ei lõhuta, läheb see hullemaks.
Vägivallatseja suurim hirm on, et tõde tunnistades kaotab ta oma positsiooni ja väärikuse, jääb häbisse. Tegelikult vabaneks ta väga suurest hirmukoormast ning saaks esmakordse võimaluse olla päriselt õnnelik. Jõuga nõutud allumine on lahja aseaine armastamisele.
Vaid tugevad tunnistavad
Meie ümber on väga palju vaimset vägivalda kasutavaid naisi ja mehi, aga seda tunnistada julgevad vähesed. «Jah, on olnud hetki, kui ma muutusin vägivaldseks,» ütleb Raivo Juhanson. Nüüdseks on mees selle lehekülje elust otsustavalt edasi keeranud ning toetab teadliku elu teejuhina ka paljusid teisi mehi. Kellegi süüdistamine, sildistamine, kritiseerimine ega karistamine mingit lahendust ei too. «Ma annan võtme vägivaldse käitumise mõistmiseks: kõike, mida ta väljendab ja elab välja partneri suhtes, tunneb ta tegelikult enda vastu. Kui ta on vihane, on see viha enda vastu. Kui ta hirmutab, tunneb ta ise hirmu. Kui ta süüdistab, tunneb ta end süüdi. Kui ta sind madaldab, tunneb ta ise end väärtusetuna. Ebapiisavuse tunne on meeste kõige hullem epideemia!»
Juhansoni enda lugu on sarnane paljude meestega, kes end ise armastada ei suuda ning kompenseerivad seda võimutundega. Mida ka naine armastuse kinnitamiseks teeb, sellest ei piisa. «Minul algas see emaarmastuse puudumisest lapsepõlves, armastus on kinni jäänud. Siis hakkad võitlema armastuse nimel, nõudma, ennast maksma panema, teisi ära kasutama, sest usud, et armastus tuleb väljastpoolt. Tegelikult algab see enda vastuvõtmisest sellisena, nagu oled. Alles siis saad sa seda vastu võtta ka väljast.»
Juhanson on töötanud paljude meestega, kes lõputult süüdistavad oma kaaslast, kuid tegelik õppetund on tervendada ära see haiget tegev haav iseenda sees.
«Sõnum on usaldamine. Usalda ennast. Oma kaaslast. Elu. Alles siis saab sulle anda. Ja igaüks peab teadma, et ta on täiesti piisav ja väärtuslik – siis hakkab ka väline peegeldama seda. Enda seest hakkab tervenemine pihta ja sealt kaob ka vägivaldsus ära. Me ei pea oma tundeid ja emotsioone maha suruma, sealt tuleb vaid võitlusenergiat juurde. Meie õppetund on õppida neid väljendama nii, et ei tee sellega kellelegi haiget. Vaidlused lahenevad seal, kus kuulatakse teist avatud südamega, hinnanguid andmata. Pole oluline, kelle õigus või kelle süü.»
Juhanson teab, kui abituna tunnevad mehed end tundeid väljendades. Nende maha surumine vaid kasvatab probleemi. Seal nad paisuvad, kuni viimaks plahvatavad, vallanduvad vihana.
«Viha ei pea alla suruma, aga seda ei tohi ka kellegi teise peale suunata. See tuleb lihtsalt minna lasta,» teab Juhanson. Kõiki oma tundeid tuleb aktsepteerida, austada, neid ei pea kartma.
«Esmalt tuleb viha, siis raev ja viimaks vägivald. Soovides teist hävitada, hävitame tegelikult iseennast. On teada, et vihaenergiast vaid neli-viis protsenti tabab ja kahjustab seda, kellele see on suunatud. Ülejäänu söövitab meid ennast. Ja kõik, mida teeme, tuleb meile endale ringiga tagasi.»
Paljud mehed ja naised kardavad konfliktseid olukordi ja lihtsam on ebamugavate tunnete eest põgeneda. Ületöötamine, liigne sportimine, ülesöömine, alkohol... kõik need on põgenemiskatsed, mis ei aita.
Aga väljapääs on olemas ning Raivo Juhanson selle näide: mees kiirgab nüüd rahu, armastust, enesekindlust ja jõudu. «Kui inimesel on motivatsiooni, siis pole takistust, mida ületada ei saaks. Tunnetega toimetulek on õpitav. Märka, mida sa tegelikult tunned, väljenda seda nii ausalt kui saad ja ära põgene. Lubades oma tunnetel olla, võtab inimene ennast vastu ja olukord hakkab kiiresti paranema. Selline vabadus, saad taas südamest naerda! Tunnete mahasurumine ja vägivald raiskab pööraselt energiat. Olla õnnelik inimene, elada kerguses ja armastavas suhtes – see on kõigile võimalik. Eestlased usuvad, et see tähendab meeletut tööd, aga ei, üldse mitte! Pigem tee vähem ja taipamised tulevad sügava lõõgastumise, lihtsalt olemise kaudu. Kõik algab täielikust aususest enda vastu.»
3 Suhteid tervendavat mõtet:
Kaaslane on kingitus. Ma ei esita talle nõudmisi, oma reegleid, ei proovi teda muuta, vaid hindan teda sellena, kes ta on. Ja tänan, et ta soovib minu kõrval olla.
Elu on võimalus. Vägivald on karm kogemus, kuid seegi on õppetund, millest läbi tulles loome targemaid, tervemaid ja armastavamaid suhteid.
Igaüks vastutab enda eest. Vägivalla eest vastutab vägivallatseja ja see on lubamatu. Ohvri rolliga leppimise eest vastutab ohver. Keegi teine ei saa inimese enda eest piire seada. Armastada saab seda, kes armastab iseennast.