UURING ⟩ Psühhopaadid ei armasta loodust ja elavad linnas

Christian Bale'i mängitud Patrick Bateman filmis "Ameerika psühho" (2000) esindas täpselt sellist tegelast, nagu neist uuringutest välja tuli. Peen linnas elav mees, kes loodust ei armastanud. Õnneks pole aga psühhopaatilised jooned enamasti nii ohtlikud, nagu olid sel filmikarakteril ja suuremal osal inimestel on teatud psühhopaatilised jooned olemas. Foto: Rights Managed/LIONS GATE FILMS / Scanpix

Värsked uuringud viitavad, et inimesed, kes ei tunne sidet loodusega ega tõmmet selle poole, evivad rohkem psühhopaatilisi jooni.

Uuring avaldati ajakirjas Journal of Environmental Psychology ning selle tulemused on huvitavad. Selgus, et linnakeskkonnas eelistavad elada just need inimesed, kellel on rohkem «tumedaid» iseloomujooni – maal elajatel on aga selliseid omadusi vähem.

«Meie suhe loodusega on hästi dokumenteeritud,» selgitab uuringu autor Dean Fido, kes on Derby ülikooli kohtupsühholoogia uurimisprogrammi juht. «Tänu kiirele elutempole, tihedale elugraafikutele ja mugavusele rõhumisele jääb aga seda ajatut kogemust aina vähemaks.»

Mida aga uurijad teavad – inimesed, kes on ühenduses loodusega, on sageli tervemad, näevad ennast ja oma keha paremas valguses ja on empaatilisemad. Fido meelest on kõige tähtsam see, et nad kannatavad ka vähem stressi, ärevuse ja depressiooni all.

Fido selgitab ka, et tema alal tegutsevate psühholoogide jaoks on see seos huvitav. «Vastupidavust ja empaatiat leidub sageli just neis inimestes, kes skoorivad vähem punkte iseloomuomaduste skaalal, mida peetakse «tumedaks», näiteks psühhopaatia – nii et kui uurida psühhopaatiat ja suhteid loodusega, võib jõuda väga erakordsete järeldusteni,» räägib Fido väljaandele PsyPost.

Uuring korraldati jaanuaris 2019 ning selles osales 304 Suurbritannia täiskasvanut. Selgus, et inimesed, kellel oli psühhopaatilisi omadusi rohkem, eelistasid elada linnas, kuid need, kelle «tumedate» omaduste skoor oli madal, eelistasid elada maal. Teisisõnu, psühhopaatiliste omadustega inimesed ei nõustunud üldiselt selliste väidetega nagu «Minu suhe loodusega on tähtis osa sellest, kes ma olen».

Tulemused kordusid teises uuringus, milles osales 235 täiskasvanut. Fido märkis, et nende uuringutes oli arvesse võetud mittekliinilisi psühhopaatilisi omadusi, mis ei ole sama, mis antisotsiaalne isiksusehäire. «Kuigi me räägime psühhopaatiast, on see siiski iseloomuomadus, mis esineb teatud määral kõigil – ja erinevalt hukkamõistvast meediakajastusest ei ole see alati miski, mis on olemuselt ohtlik,» selgitab Fido. «Tõesti, paljud inimesed, kel on tugevalt arenenud psühhopaatilised omadused, valivad töö näiteks meditsiinis või sõjaväes, toetudes oma võimele jääda pingeolukorras rahulikuks ning teha otsuseid, mis ei põhine tunnetel.»

Samas on ebaselge, miks selline seos eksisteerib. Kas psühhopaatilised omadused vähendavad võimet leida loodusega kontakti või suurendab vähene kontakt loodusega psühhopaatiat? Uurimissuundi, kuhu nende leidude pealt edasi minna, on Fido sõnul palju.