Kokkusaamise rõõm ja kallistused on emadepäeva parim ja magusaim osa. Emad on ületamatud armastamises ja meie suureks saamise teekonda juhendades. Tahame oma emadele öelda aitäh. Et ükski hea sõna kaotsi ei läheks, jagab Sõbranna toimetuse tiim häid soove, pildikesi ja meenutusi oma (vana)emadest.
Marilin: «Olgem ausad, emal on tegelikult alati õigus. Kui koheselt ei pruugi see olla ilmselge, siis paari aasta pärast tagasi vaadates on pilt selgeks joonistunud. Saad täiskasvanuks ja mõistad, et kõige parema elunõu allikas on ema näol alati olemas, ja suur hulk edasi kandvaid teadmisi, millele elus toetuda, on märkamatult juba teadvuse vundamenti valatud.
Sellist isetut pühendumist nagu emal on olnud perele, ei ole veel ise kogenud, ja loodetavasti saan saadud hoole ja õpitu kunagi ise edasi anda.»
Marlene: «Armas-kallis ema!
Tänu sinule leidsin endas julguse valida elus just selle tee, mida mööda soovin käia. Oled mind hoidnud ja armastanud ka neil hetkedel, mil ma seda mõista ei suutnud. Oled tohutult pingutanud (ja vahel ka natuke üle pingutanud), et minust sirguks naine, kelle üle saaksid uhkust tunda. Hoolimata elu keerdkäikudest, pole sa kordagi murdunud ja oled siiani elav ning rõõmsameelne. Nagu Kihnu naistele omane, õpetasid mulle, et tööd ei tasu karta ja meelekindlus viib sihile. Õpetasid mind suurelt unistama ja neid unistusi veelgi kirglikumalt teostama. Tänu sinule olen selline nagu ma olen ja ma ei tahakski teistmoodi olla. Aitäh, et oled olemas!»
Marju: «Armas memm polnud küll ehk minu bioloogiline vanaema, kuid see polegi tähtis, sest südames olime üks perekond.
Meenuvad jalutuskäigud tema lillelõhnalises hoovis ja sügisene õunauputus. Samuti on soojalt südames kodukootud moosid, mida lahkesti koju kaasa anti.
Tema viimasena jagatud elutarkused olid nii lihtsad ja selged, justkui ta oleks teadnud, et on varsti pilvepiirile minemas. Igatsen teda nii väga - ta oli parim vanaema!»