Koolipsühholoog: me ei tohi öelda lastele, et nad on kadunud põlvkond

Pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Emadepäeva konverentsil «Ema, palun aita mind!» esinenud koolipsühholoog ja pereterapeut Karmen Maikalu paneb südamele: «Täiskasvanutena peame jälgima seda, et me ei hirmuta lapsi vaimse pandeemia ja lolliks jäämise jutuga.»

«Mõnda aega tagasi tuli 8-aastane poiss ema juurde ja küsis: «Emme, mis on depressioon?» Ema selgitas oma lapsele. Poiss hakkas selle peale nutma, ema päris, et miks sa nutad? Poiss ütles, et ta ei taha, et tal on depressioon. Ema küsis: «Miks sa arvad, et sul on depressioon?» Selle peale vastas poiss, et aga telekas ütles, et kõikidel lastel on depressioon,» tõi Karmen Maikalu näite loost, mida ta ise on kõrvalt näinud.

«Räägitakse, et tänastel koolilastel on depressioon, et nad on kadunud põlvkond, et nad ei saa haridust. Meil on uudiste pealkirjad, et lapsed jäävad lolliks. Räägitakse, et kõikidel on halb olla, aga kui hull see seis meil tegelikult on? Kuidas pered selles kriisiolukorras tegelikult toime tulevad?» kõneles Maikalu.

«Lapsevanemate ja õpetajate toimetulek mõjutab palju seda, kuidas lapsed ennast tunnevad.»

«Meil on kolmandik lapsi, kellel õppimine kodus kuidagi ei õnnestu; kolmandik ütleb, et pole vahet; kolmandik aga saab paremini hakkama kui tavalisel kontaktõppel. Me ei saa öelda, et kõikidel on raske. On välja käidud idee, et jätame kõik lapsed klassi kordama, sest õpilüngad on nii suured. Seda ma ei pea õigeks,» rääkis Maikalu.

«Mis puudutab laste ja vanemate omavahelisi suhteid praegusel ajal, siis lapsed ja vanemad on rohkem koos, vanemad on enam kooliga kursis – see on tore,» märkis Maikalu. «Samas tekib palju konflikte seoses õppimisega. Tuleks tähele panna seda, et koos olles oleks rohkem positiivseid hetki. Lasteaialaste puhul on vanematel aga kõige rohkem seda «ära sega» sõnamist. Lapsed ei saa aru, miks vanemad ei mängi enam temaga. See ei ole hea, kui lasteaialaps peab järelevalvetult toime tulema.»

Maikalu kinnitab, et lapsele annab turvalisuse vanem. «Vanem on see, kes peab hoolitsema esmalt enda eest, et akud oleks täis, et ta suudaks olla toeks oma lapsele. Lapsevanemate ja õpetajate toimetulek mõjutab palju seda, kuidas lapsed ennast tunnevad.»

«Eriti raske on neil, kel on kodukontor ja lasteaiaealised lapsed kodus,» lisas psühholoog. «Paljud ütlevad, see ajab lihtsalt hulluks. Kui lapsel on distantsõpe raskem, siis nendel peredel on ka keerulisem. Kindlasti tuleks sellisel juhul ühendust võtta kooliga.»

Paarisuhetest rääkides toob Maikalu välja, et paarid on nii lähenenud kui eemaldunud. «On neid, kes on rõõmsad selle üle, et on saanud koos olla. Olen näinud ka neid, kes on selle pinge käigus hakanud mõtlema, kas see on see inimene, kellega tahan koos elada. Konflikte on rohkem, välja võivad tulla varjus olnud probleemid. Füüsiline perevägivald ei ole tõusnud võrreldes eelmise kevadega, vaimset vägivalda on olnud rohkem.»

Kuidas pingeid maandada?

Maikalu soovitab pingetega toime tulemisel kuulata teist inimest: oma partnerit ja last. «See peaks olema lähedase paarisuhte üks osa. Meil on varjatud ootused, aga me ei jaga neid teineteisega. Andke teineteisele ka hingamisruumi. Looge teadlikult positiivseid hetki. Kaitsefaktorid on head perekondlikud suhted ja stressiga toimetulekuoskused. Mida mitmekesisemad nad on, seda parem on toimetulek. Kui ainuke murede lahendamise viis on õllepudelilt korgi maha võtmine ja kellegi peale karjumine, siis nii pingeid ei maanda, siin soovitan PREP-paarisuhtekoolitust.»

Maikalu rõhutab ka liikumise, une ja puhkuse ning tasakaalustatud toitumise tähtsust. «Füüsis ja vaim on seotud. Head suhted, heade emotsioonide loomine on tähtsad. Tehke neid tegevusi, mis pakuvad positiivseid hetki. Olgu meil tarkust vahet teha, mille nimel on mõtet võidelda ja millega lihtsalt leppida.»