Nõid Ingrid: andestamine ei tähenda piibellikku teise põse keeramist!

Ingrid von Wicca Foto: Raido Liiksmann

Varasemalt olen kirjutanud, et enne, kui siia ilma kehastume, lepime me kokku mingisugustes õppetundides, mida siia kogema tuleme. Tänases olukorras tundub väga paslik nendest õppetundidest vähemalt mõned kirja panna ning lahti seletada, et nende peegeldust iseendas ära tunda ja vajadusel neist lõpuks midagi ka õppida.

Õppetundide läbimiseks pole vaja hulluks minna. Nende õppetundide tõhusus tuleneb sellest, kui palju neid oma igapäevases elus viljeletakse. Vaja on vaid kavatsust midagi muuta ja distsipliini, et seda teha järjepidevalt ning tahet astuda uude olemisse ja elamisse.

Minu jaoks kõige olulisim teema on vastutus. Ainult me ise vastutame nii oma õnne kui ka oma ebaõnne eest. Otsus, et me ei ole enam asjaolude ohver, annab meile väe ja jõu teha valik, kuidas elule reageerida. Me peame olema iseenda peremehed, sest meie keha on sisuliselt meie kuningriik. Kui meie isiklikku kuningriiki valitsevad või mõjutavad välised tegurid, oleme kaotanud mitte ainult iseenda, vaid ka oma elu.

Teine väga oluline aspekt kõikides õppetundides on selgus. Sa pead ju tunnistama, et me elame maailmas, kus on nii palju ebaselgust. Me ei tea mitte midagi sellest, kuhu me läheme, kust me tuleme… Selgeks ei saa miski kunagi enne, kui siit reaalsusest tagasi läheme sinna, milles selle reaalsuse loomine toimus. Niisiis tuleb tähele panna, kui tunneme ärevust, viha, pahameelt, eraldatust või muud sellist ebamugavustunnet.

Tuleb panna tähele, milline sellele tundele lisatud mõte on. Endalt peab küsima, kas see keerleb süü, häbi või valu ümber? Küsida tuleb: «Kas see, mida ma mõtlen, on tõsi või on see minu hirm, valu või ego, mis räägib?» Kui sa selle olukorra – ebaselguse – ümber loodud loole teadlikkust lisad, leiad, et see lugu hakkab lahustuma. Selline lähenemine vaigistab ego plähmerdamist ja toob sulle selgust ja rahu.

Arvestades globaalset hetkelist seisukorda, peab kindlasti üheks praeguse aja õppetunniks kõigile inimestele lugema ka lõdvestuse. Selle õppetunni läbimiseks tuleb tähele panna, millal meie meeled hakkavad jahvatama meile selliseid negatiivsusi nagu «Ma ei saa», «Ma ei oska» või «Ma ei tee seda». Nendel hetkedel meie keha täitub hirmuga ja on tugevas stressis. Selle õppetunni hind on hingata sügavalt ja pehmelt. Mida rohkem laseme läbi hingamise stressist lahti, seda rohkem tunneme, et elu toetab meid, tuues sellesse, mida me teeme, rõõmu ja loomingulisust.

Ma tunnen, et tahangi vist kirjutada selle pandeemia valguses olevatest õppetundidest ning võtan siit järgmise olulise õppetunni, milleks on andestus. Andestus on minu meelest üks karmimaid õppetunde. Esiteks on andestuse vallas palju eksitamist. Piiblis kirjutatakse, et tuleb keerata teine põsk, justkui see näitaks, et oled kangelane, kui ei taha sõtta astuda. Kuid kangelane, kes ei seisa iseenda eest, pole kangelane, vaid ohver, kes on olukorra ori.

See tähendab, et inimene on teadvustamata olukorra ohver ning andestamisest on asi väga kaugel. Andestus ei tähenda unustamist ega teise põse keeramist. Teise põse keeramine tähistab õppetunnist mitte õppimist ning andestamise asemel UNUSTAMIST! Andestades sa mõistad, miks olukord tekkis ning lased olukorral lahustuma hakata, tekitades endas seisundi, milles sa hoolid endast ja teistest piisavalt, et mitte samades ämbrites edaspidi enam kolistada. Mõistad?

Andestamine tähendab kõigi asjade tõeni jõudmist ning see on tõesti karm praktika, kuid samas on see selline, mis suudab muuta nii sinu sisemist kui ka välimist reaalsust hetkega. Andestades lased vabaks võimaluse armastusel sinu südant tervendada.