Kodune ja käepärane antibiootikum, mis võiks kõigil olemas olla (eriti, kui hammas valutab)

Foto: Shutterstock

Veel üht imeainet käime mesilastelt endale palumas. Taruvaik. See on mesilastele nagu McGyverile teip: vaiguga kitivad nad kinni kõik praod, mis on alla viiemillimeetrised. Taruvaigu algmaterjali saavad mummud puudelt, kust nad koguvad pungadelt vaiku.

Meie mesilased Foto: Petrone Print

Katkend raamatust «Meie mesilased».

Mesilased lisavad sellele vaha, õietolmu ja mett ning sõtkuvad hoolega läbi, kuni valmib tugevalt lõhnav punakaspruun kleepuv mass. Seda kasutatakse tarus massiliselt ja tehakse sellega mesinikule kenasti tööd juurde, sest taruvaik kleebib raamid taru külge ja tarukorpused üksteise külge kinni. Neid tuleb kogu jõust just lahti kangutada!

Aga taruvaigul on teinegi omadus: ta on taru tähtsaim hügieeni- ja desinfitseerimisvahend, tõhus antibiootiline aine, mis teadaolevalt tapab peale bakterite seeneeoseid ja isegi viirusi. Taruvaiku kasutati Vanas Egiptuses palsameerimiseks ja haavade puhastamiseks. Ka tänapäeval on taruvaik salvide koostises, kus ta soodustab haavade paranemist, imemistablettides leevendab ülemiste hingamisteede põletikke ja sissevõetult aitab mao- ja soolepõletiku vastu.

Mina olen jooksnud taru juurde nagu apteeki. Juhtus nii, et mehel hakkas hammas ootamatult tuikama ja meil oli valuvaigisti otsas. Kaapisin siis tarust raamidelt veidi taruvaiku, mees veeretas vaigupuru pihus kuulikeseks ja pistis põske haige hamba vastu ja saigi leevendust (aga pani muidugi endale ka aja hambaarsti juurde kinni).

Tollest ajast on meil alati taruvaigukaapega purk kapis. On mesinikke, kes teevad taruvaigu tinktuuri piiritusega, mida siis külmetuse korral või niisama organismi tugevdajana sisse võetakse. Meie oleme seni piirdunud taruvaigunätsu põskepistmisega, kui igemed, kurk või hammas häda teevad.